Kokkuvõte enne edasi kirjutamist

On juba mõned päevad tagasi oldud sellelt reisilt ja vaikselt üritan oma kirjutustuhinat tagasi saada. Vahepeal läks asi veidikene käest ära ja ei tekkinud tahtmist, soovi ja võimalust midagi väga siia kirjutada.

Täna lihtsalt soolikat pole, et seiklusi siia üles täheldada. Seega pistan siia pildi kogu trajektoorist ja paar fakti.

26.05.2012 alanud reisi teekond Tallinn-Shanghai mööda maad. Riigid: Eesti, Venemaa, Mongoolia, Hiina. Linnad: Tallinn, Moskva, Novosibirsk, Kemerovo, Krasnojarsk, Irkutsk, Listvyanka, Ulan-Ude,Ulaanbaatar, Erlian, Peking, Shanghai.
Trajektooril läbitud kilomeetreid umbes 10 600.

Suurim külastatud linn on Shanghai, elanikke ca 25 miljonit.

Transpordivahendid mida kasutasime reisi ajal: rong, buss,linnaliinibuss, marsa, takso, troll, tramm, riksa, metroo, omad jalad (pea 300km kokku), lennuk.

Tagasilend kokku (puhas lennuaaeg 11h 40 minutit.

Esialgu kõik. Kui oma viitsimise tagasi saan siis kirjutan ka meie värvikatest ja mitte niiväga värvikatest seiklustes Siberi sügavustes, Mongoolias ja Hiinas.



Järgmiseks aastaks tuleb hakata mõtteid koguma.

Enne Aafrikat tuleks veel mõned kaunid paigad enne läbi käia. Kui kellelgi on häid ideid siis võib aga siia kommenteerida või siis kui on olemas mu kontakt siis seda kanalit pidi teavitada kaunist ideest.

Kui keegi arvab/tahab/mõtleb samasugust reisi ette võtta siis palun kolm korda mõelda selle kõige üle ja kasvõi minuga ühendust võtta. Ma ei ütleks, et oli raske reis aga omajagu ootamatusi ja möödapanekuid oli küll. Elu ei peagi lihtne olema :). Aga siiski, hea närv ja logistiku kogemus peab olema, et mõnedest asjadest välja kiirelt ja enamvähem väikeste kahjudega tulla. Lisaks on soovitav bussiga reisides omadada lühemaid jalgu kui minul on. Üsna ebameeldiv on näiteks öö otsa või siis päeva otsa sõita bussis nii, et jalad ära ei mahu kahe istme vahele.


X stands for X.

Krasnojarsk...Irkutsk.. Listvianka..Baikal

Vahepeal olin arvamusel, et ei kirjuta rohkem midagi aga publiku tungival soovimisel ja "saadan kõik persse päeva"  ja teisegi mööda veeretamisel otsustasin, et okei.. ei viitsi nii ehk naa kõike seda uuesti umbes 20 korda seletama hakata mis vahepeal toimus.
Ütleks ära ka selle, et kui te olete arvamusel, et me ainult joome siin siis päris nii see ka pole. Pohmakaid on olnud ainult 2 selle aja peale kokku kuigi õlut oleme tarbinud omajagu aga mitte niipalju, et oleksime käpuli koguaeg.. vaid mõistlikult. Mida sa ikka hing teed kui oled teise meesterahvaga reisil.. naisi pole .. ei kaasas ega kohapeal (ilusaid)... ikka võtad õlle või paar. Söögi kõrvale ja niisama. Aga see selleks. Ma ei pea ennast põhjendama.

Here goes..
Sünnipäeva järgsel hommikul ärkasime 9 ajal. Mõlemad väsinud kuna uni jäi lühikeseks. Käisime sõime hommikusöögi ära ja jäime Miša ja Anna kõnet ootama. Istusime netis ja passisime niisama. Kuna Miša ähvardas, et nad ilmuvad varakult välja olime meie valmis selleks aga mida ei olnud oli nende välja ilmumine. Kuskil 11 ajal saatsin preilile sõnumi.. vaikus. Kuna kell hakkas vaikselt 12-t näitama üritasin mõlemile helistada.. ei midagi. Telefonid väljas. Kuna aeg hakkas natukene takka tagume mõtlesime Markoga, et lähme jalutame. Mõte mõeldud võttis preili lõpuks ühendust. Nad olid just ärganud. Uuris kas me tahame jalutama minna. Jah miks mitte, ilm oli ilus.. +30, päike paistab, why not. Vahetasime natukene mõtteid ja lõpuks otsustasime, et sööme nende juures ja siis lähme jalutama. Hea küll.. jäime ootele. Anna ja Liza ilmusid välja umbes 45 mintsa pärast. Annal oli veel suhteliselt raske olla, Miša pidi kodus magama veel või siis pohmatsema eilsest üritusest, meil samas polnud häda midagi. Käisime veel paaris poes hommikusöögi (meie jaoks siis lõuna) jaoks asju muretsemas ja vantsisime Anna kodu poole. See oli meie hotellist umbes 10 minutit jalgsi, ei miskit ühesõnaga. Korter asus ee.. umbes 11ndal korrusel. 9ndani sai liftiga ja siis kaks korrust veel üles ja siis veel metalltreppi pidi katuse alla nö. Ühetoaline korter nagu ikka. Iseenesest vaade oli väga okei ja ega korteril ka häda polnud miskit. Va minu jaoks see,et nagu ma pärast avastasin oli wc-s pott mingi postamendi otsas .. see oli imelik. Miša oli just koristamisega lõpetamas, näost näha, et ega väga kerge talle see lõunapoolik veel polnud.

Ajasime tiba juttu.. arutasime, Anna üritas hakata süüa valmistama.. selgus, et miskit jäi puudu poest. Kuna Miša oli nõus poodi minema (tal oli ka väike tagamõte, et saaks poest väikse õlle võtta) siis mõtlesime, et mis me ka siis väga istume.. käime ka poes ja võtame ühe õlle. Kell oli selline umbes 2 päeval vms. Poest munad ostetud ja õlu ka ja vantsisime tagasi. Noh.. söögi tegemine venis omajagu.. umbes 4st saime sööma vist. Anna planeeritud toidu plaan ei õnnestunud ja sõime midagi muud kui algul välja reklaamitud. Samas tühi kõht ei piparda, käis ilusti. Heakene küll.. mida siis edasi teha, buss läheb kell 8 õhtul...

Leppisime kokku, et käima Mišaga hotellis ära ja toome oma kotid nende juurde ja siis lähme linnavahele jalutama. Plaan hea kuna muidu oleks pidanud käima eraldi veel bussijaamas pakihoius jne... see oleks aega võtnud. Hotellist check-out tehtud, asjad noorpaari juurde käisime tiba jalutamas. Külastasime ka kohaliku vaatamisväärsuse nimega baar Nostalgia ära. Muidu vahva koht aga see raip haises saapaviksi järgi. Väike seljanka, õlle ja nii me sealt minema purjetasime. Käisime mööda kesklinna veel veits ringi ja oligi aeg asjad võtta ja bussijaama poole liikuda. Pakid selga ja trammi peale (otsustasime trammiga minna bussijaama).

Haarasime veel sealt samast õllekast kolmekesi poolesed Žigulovskaja õllet ja liikusime bussijaama. Kuna piletid ja asjad olid korras juba eelmisest päevast siis leidsime oma bussi platvormi üles ja peale mõningast ootamist tuli ka buss. Panime asjad vööri ära ja jätsime Anna ja Mišaga hüvasti. Annal oli küll kahju, et me kauemaks ei jäänud aga ausaltöeldes ma ei tea mida me seal väga pikemalt oleks teinud (noh mööda linna ja kauneid kohti oleks võinud tõesti tuuritada aga osad asjad on mul eelmisest korrast juba nähtud). Mõni teine kord ehk.

Ja siis hakkas rõõm pihta. Arvasime, et tuleb 8 tundi sõitu, ei tulnud ... tuli 9. Pidasime Miša ja Markoga plaani, et kuidas see sõit üle elada.. hea oleks võtta paar mahla ja viinakokse teha ette valmis ja siis saab rahulikult trimbata bussis ja ehk saab ka magada. Kemerovosse sõitmise kogemusest juba teadsime, et jalad istmete vahele ära ei mahu. ja siis on eriti nõme sõita ja ainuke viis kuidas magada on vist alkoholiuimas ja nii oligi. Kuna istusime bussijuhile suht lähedal siis meie geniaalne plaan viinakokse teha bussis ja juua väga jumet ei omanud. Ausaltöeldes väga ei viitsinud ka.  Üritasime mis me üritasime aga üsna unetu öö oli. Üle paari minuti järjest magada ei saanud kuna nii ebamugav oli. Öö jooksul tegi buss mitu peatust ja sai vähemalt natukenegi liikuda õues. Jalgade lahti käimine võttis oma viis minutit aega enne kui enam ei longanud ja krampi ei kiskunud. Enne sihtpunkti tegi buss 40 mintsase peatuse. Saime õnneks mõlemad süüa, kusta ja kammida... ptüi niisama jalutada. Läks vähe paremaks.
Kohaliku aja järgi umbes 7mest jõudsime Krasnojarskisse. Väsinud, tülpinud ja tüdinenud.

Mõtlesime, et oleme kavalad ja üritame kohaliku bussiga sõita raudteejaama.. noh see oli viga. Hüppasime mingi 53 bussi peale ja kaapetasime aga kuskile poole. Mingi hetk kui jõudsime kuskile mikrorajooni vaatasime, et asi on paha ning see suund pole päris õige. Astusime bussist maha ja otsustasime tagasi sõita. Leidsime natukene kõmpides ka vastasuuna bussipeatuse üles ja jäime ootama. Mõne aja pärast tuligi buss.. kaapetasime sellega tagasi poole. Ühistranspordiga on siin huvitavad lood. Trammi, troll ja buss on kõik erineva hinnaga. Troll oli 11 rutsi, buss 13 ja tramm vist 12. Imelik aga juu siis peab nii olema. Sõitsime kekslinna tagasi ja asutsime kuskil vaksali peatuses maha.. aga too polnud õige. Otsustasime siis tiba aru pidada, et kuhu kurat me peame minema. Ise väsinud ja pahurad tiba. Vaatasime.. ahhaa trollid.. äkki läheb troll raudteejaama.. Tuligi troll number 7 kus oli peatus Vakzal. Selge.. istusime peale ja ostsime piletid. Kuna leppisime kokku, et uurin konduktorilt tiba elu siis selgus, et tore.. õige troll aga vale suund! Jess.. hea küll, tädi soovitas õige peatuse kus maha minna ja teisele poole ronida. Tehtud tehtud.. istusime ja ootasime õiget trolli.. üsna jupp aega. Busse ja marsasid möödus selle aja jooksul om 15 tükki vist.. (üsna tihe ühistranspordi liiklus on Venemaal, bussid käivad paari minuti tagant). Tuligi meie troll.. hüppasime peale ja 11 rutsi nägu jälle. Nice, sel päeval panime ühistranspordi alla üle 100 rutsi omajagu (2 õlut kohalikus arvestuses või heal juhul isegi 3).

Raudteejaam asus võrreldes bussijaamaga teises linna otsas. Üsna jupp maad loksusime ja kohale me ka jõudsime. Ok, vaja piletid ära võtta (mul on osad pieltid ette ostetud). Läksime vaksalisse järtsu.. Võtsin siis esimese lähime saba.. Mingid hiinlased olid minu ees ja siis hakkas kepp pihta. Need kaks kuramuse kili ostsid umbes 100-le suguvennale pileteid.. kurat ma seisin seal 40 minutit´.. lõpuks tekkis tahtmine neile vastu pead anda, et kadugu minema. Ühel hetkel kui nad olid umbes 20 piletit ära ostnud ütles mulle kassapidaja,et mine koridorid seal on automaat ja saad oma e-piletid kätte. Ja kurat ma pidin selleks seal 40 minutit seisma nagu tunnimees.. Moskvas anti mulle need piletid kassast ja seetõttu ma ei teadnud seda lihtsalt.

Hea küll.. keegi kena naisterahvas aitas mul need piletid automaadist kätte saada ja asi lahenes umbes 3 minutiga ! Normaalne..
Panime asjad pakihoidu ja läksime otsima kohta kus saaks süüa. Iseenesest on Krasnojarski raudteejaam väga ilus ja pompöössne ehitis. Suur ja võimas. Väga vinge. Kuna tuju oli sitt, väsimus suur jne võtsime seal samas platsil ühes kiirtoidu kohas platsi sisse. Söök oli nagu oli.. kohv oli sitt aga see-eest kohaliku Abakhani õlle eest väga palju ei küsitud ja isegi Wifi oli olemas ja toimis. Istusime Fahebookis mõlemad oma telefonidega ja rüüpasime peale seda sööginatukest ja rõvedat kohvi õlut peale. Meel mõru ja väsimus kontides. Rong läks alles kohaliku aja järgi 14:15 ning kell oli alles pool 11 hommikul. Istusime seal veel mõne aja ja otsustasime rongijaama minna, et ehk saab pingil magada. No mul see natukene isegi õnnestus aga Markol mitte. Sain läbi häda ikka pea tunnikese magada, mis muidugi tähendas seda, et kahe pingi vahel rippudes oli ärgates kõik kange. Mis seals ikka, õnneks enam nö nägu salatisse ei pane. Meel vähe virgem läksime tegime veel ühed õlled ja internetitatsime ning läksime tagasi asju võtma, et rongile minna. Mida veel Krasnojarskis avastasime oli see,et ilusate naiste protsent oli ikka meeletult kahanenud.. täitsa masendav. Novosibirski või Kemerovoga ei andnud üldse võrrelda. Siis ikka pead otsima ja vaatama, enne kui mõnda kena tüdrukut näed.

Rong (Krasnojarskist Irkutskisse) ees läksime esimese vaguni juurde, piletid kontrolliti ära ja läksime kohti otsima. Kurat keegi on meie kohtade peal, mis värk. Peale väikest sekeldamist vagunisaatjaga tuli välja, et meie vagun on siiski number 2, mitte number 1 nagu algul arvasime. Seal olid meie kohad vabad. Olime kohalikust poest haaranud ka paar õlut kaasa, et seda rongisõitu pehmendada ja ehk aitab magama jääda. Panime pakid jälle vööri ja tegime õlled lahti. Meie platskaardi kaaslasest mammi väga õnnelik selle üle polnud aga mis see tema asi on. Siis aga ilmus välja vagusaatja kes ütles, et rongis alkoholi tarbida ei või ja pange me need kohe ära. Heakene küll siis.. keerasime magama.

Ärkamine mõned tunnid hiljem oli juba päris hea.. natukene välja magatuna tundus ilm ilusam ja maailm parem koht olema. Vestlesime meie platskaardikaaslasest mammiga juttu pikalt laialt (kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme). Tädi oli päris normaljonks.. arvas ise ka, et mingi imelik värk on selle alko tarbimisega siin kuna õlut ju käiakse siin müümas (restoranvaguni tädi vahepeal sõidab oma käruga nagu lennukis ringi ja müüb manti). Kinnitasime keha oma kolmanda turistieine ja kiirnuudlitega. Pidasime plaani, et kuidagi peab need õlled ära jooma. Käisime siis salakesi vahepeal neid tarbimas. Back at You vagunisaatja (tibi ise oli selline harju keskmine 20ndates tibi, arvasime, et uskilik vms). Õlled joodud tegime ka bussisõidu jaoks kaasa võetud pooliku koksideks ära (mahla pakki siis :D) ja tarbisime ka selle ära. Up yours preili! Me oleme eestlased ja nutikad!

Heakene küll... ega me nüüd eriti täis ei jäänud sellest mandist, keerasime magama. Meid ootas hommikul varajane äratus Irkutskis. Öösel saime ikka natukene magada ka kuna väsimus oli nii ropp (ega see platskaardi voodis magamine ei ole eriti mugav, eriti kui jalad poolde koridori üle ääre ulatuvad ja teisi segavad liiklemast). Vagunaatsja südant me seekord soojendada ei suutnud. Öine vagusaatja oli mingi imelik baaba ja temaga me suhtesse astuma ei hakanud. Hommik käes.. Irkutsk... Meid aeti umbes poolteist tundi enne kohalejõudmist üles. Pesime kusime ja kammisime ja tegime ühe kohvi mõlemad. Uni oli veel silmis aga ei midagi hullu.

Rongist maha ja transat Listviankasse otsima! Kuna kõht oli tühi siis otsustasime süüa kuskil kus on interneedus ja rongijaama kõrval olev kohvik tundus olema parim variant. 24h chinese ja other food koht. Hea küll.. trampisime oma pampudega sisse ja küsisime kas süüa on. Vastuseks tuli, et mingit Hiinakat on aga muud pole. Kuna see hiinakas tundus suht selline imelik arvasime, et teeme siis ühe kohvi ja õlle hoopis hommikusöögiks ja nii tegimegi. Uurisime oma Lonely Planetit veidikene ja asusime teele bussijaama poole.

Sellega sai ka natukene veel seigelda aga mitte väga oluliselt. Istusime trammi peale, mis viis meid keskturule ja sealt juba järgmise peale mis viis meid sealt edasi bussijaama. Muidugi suutsime peatuse varem maha astuda ja saime jala vantsida. Õnneks pole siin trammi ega bussipeatuste vahed väga pikad. Üritasime bussijaamast leida infot, et mis ajal buss Listviankasse läheb. Nii palju kui ma suutsin aru saada siis alles kell 15 midagi.. krt .. kell on alles 10 hommikul.. Vaja ikkagi marsaga minna., Siiani oleme siis nüüd kõik transpordivahendid ära proovinud va takso ja marsa (tramm, buss, troll, metroo, rong, jala, jne). Marsa peatus oli üle tee ja üks taksojuht näitas meile suuna kätte.

Otsustasime siiski enne keha kinnitada läksime üle tee mingisse 24h putkasse sööma. Võtsime pitsad ja õlled (kohv ei kõlba siin kuskile väga). Pitsa oli nagu tallanahk ja mingist külmutatud jamast üles soojendatud. Kuidagi läbi häda saime selle endale nahavahele ja läksime marsa peale.
Irkutsk Listvianka (70km) maksab 100 rutsi. Kuna marsal pakkide jaoks eraldi ruumi pole siis pidime oma pambud tagaistmel sülle võtma ja üsna vähe oli ruumi. Ootasime väljasõittu vist oma kolmveerand tundi. Kui mienma saime siis oli juba hea. Linnast välja ja minekut. Baikal ootas meid. Teed on siin üsna normaalsed ja loodus mägine.. päris kõvasti üles-alla-vasakule ja paremale sõitu sai. Bussijuht ei hellitanud ka, andis korralikult oma Sang-Jang-Mussole turpi. Üle tunni hiljem hakkas juba kergelt kopp ette tulema kuna oli suhteliselt pirita bussi tunne ja palav rõvedalt. Kui esimesed mäed silmeette tulid ja Angaara suue ja Baikal paistma hakkas teadsin, et oleme varsti kohal. Tuju läks oluliselt paremaks ka. Selle kuramuse pärast me ju siia pärapõrgu tulimegi! Poole tee läbimist tähendas see. Mõne aja pärast saabusimegi Listviankasse. Baikal!

Nii nüüd aitab.. ma ei viitsi hetkel rohkem kirjutada.. uued peatükid vast kirjutan Mongooliast juba.


Paneks kaks meeleolukat pilti siia siis:

Sieg Heil meine Freunde! Viele Grüssen aus Russland, Irkutsk!

Päikeseloojang Baikali ääres:

Kak mõ otmetili moju den roždeniu

Järgmine peatükk elukunstnike elust.

Ühesõnaga (või siis kahe sõnaga) tuli Miša meile bussijaama vastu. Sealt läksime ilusti linnaliini bussi peale (kahjuks ei jopanud ja ei saanud vanakooli baz bussiga sõita:D). Algul oli plaan enne hotelli ka üks õlu haarata (Markol kurk kuivas) ja siis hotelli aga kohalikust õllepoest läbi minnes oli seal paras järjekord ja jätsime selle tähtsa asja pärast hotelli. Tegime check-inni ära saime toa kätte. Noh nagu oodatud.. selline ühika tüüpi tuba, ajas tagasi minek enamvähem 20 aastat +. Isegi vanakooli krapp oli seinal. Kruta.. pole midagi öelda. Tuli meelde eelmise suve Narva-Jõesuu hotell. 

Alraidi, asjad ära pandud, veidikene end värskendatud ja läksime Mišaga tähtsate asjadega tegelema (loe õlut ostma). Siin on ikka elu hea, lähed ostad lahtist õlut mitme liitrises potsikus ja istud pargipingile ja naudid elu ja õlu.

Kuna oli veidi aega kuni preili Anna oma tööpäeva lõpetas siis istusime armastajate alleel ja kuukasime õlut ning muljetasime ilmast ja maast ja jumal teab veel millest. Vahepeal ilmus välja Miša õde Liza. Päris kenake ja sümpaatne tüdruk. Marko siin mul siiamaani õhkab (pea nädal hiljem) tema järgi. Lubas isegi vene keele rääkimise ära õppida.

Heakene küll.. jutustasime ja mulisesime niisama. Õlu mekkis hüva, väljas oli kenake 30 kraadi sooja. Ühel hetkel jalutasime Annale vastu. Sain oma kallistuse ja põsemusi kätte ja liikusime kohalikku Iiri pubisse kus meil oli laud reserveeritud. Päris muhe ja kena koht. Pole midagi öelda. Tegime seal paar õlut ja catchisime siis Annaga tiba up-i. Mingit erilist emotsiooni ei tasu sellest kohtumisest nüüd otsida. Mulisesime jupp aega seal neljakesi maast ja ilmast. Tegime lolle nalju jne. Nagu ikka noored 30sed inimesed vabal ajal. Paar õlut + veel paar õlut, väike bastruuma sakuskaks ja ilgelt lõbus oli. Pilte kahjuks mul sellest üritusest seal pole, Liza tegi seal neid oma kaameraga ja need lubati kunagi saata mulle. Elame näeme. Enamus sellest materjalist vast jääb ka kuskile varamusse ja ei kuulu avalikustamisele :D .

Heakene küll. Seal läks muusika ilgelt valjuks ja otsustasime pidu jätkata õues. Siiski minu sünnipäev ju. Sain ka paar kõnet ja messemessi vahepeal. Jälle kohalikku õlut müüvasse poodi, mitu suurt plastpudelit õlut, topsid ja kohaliku Draamateatri kõrvale parki õlut jooma ja pidutsema. Kuna oli reede siis oli seal juba rahvast ees aga leidsime vaba platsi. Vahelduva eduga käis sealt läbi oma 20-25 inimest (Anna ja Miša tuttavad). Osa seltskonnast jäi meiega ja osa liikus edasi. Ilmus välja ka Miša üks poeedist kidraga sõber aga sellest hiljem. Kõik soovisid mulle aga ilusti õnne ja uurisid igasugu asju. Juttu jätkuks kauemaks ja õlut aina vähemaks. Paar tiiru jälle õllekasse ja juurde. Mingil hetkel ilmus sinna mingi kohalik kuulsusest režissöör oma kutiga ehk siis 125% geid. Anna kannatust või kanna annatust, no need olid peded üle võlli. Vähemalt sai nalja. Soovisid ilusti mulle õnne oma geelirikaste soengute ja läikivate kulinatega ja jätkasid oma teed. Anna üks tuttav kellele ta nö retsensent lõputöö jaoks oli ka selline khm.. pruuniaugurüütli ordu poiss aga too oli täitsa normaalne vend. Talle tegi vahepeal nalja kui me Markoga eesti keeles omavahel rääkisime. Meie keel pidi olema selline emotsionaalne, heakene küll võib-olla aga eestlased ei ole :D.

Kallasime aga õlut seltskonnaga edasi, vahepeal käisime poistega teisel pool teatrit vett välja laskmas (tsiteerides ühte meie popplaulikut : Nüüd olen teises kohas). Seal kohtusime wc järjekorras ühe Miša sõbraga kes oli saksa juurtega, Iva von midagi vms. Irvitasime, et mitut rahvust on vaja, et Kemerovos teha kohalik Oktooberfest, 3 rahvust.. sakslane, eestlased ja venelased ja pidu on täies hoos!

Ühel hetkel tuli siis Miša ja Anna ühine sõber (nime ei mäleta, miskit poeet oli ja teeneline elukunstnik) kellel oli kitarr kaasas. Peale päris mitmeid õllesid haaras Miša kitarri ja laulis üsna mitu laulu (järgmine päev ta mäletas, et ühe laulis :D ). Ajasin juttu seal vahelduva eduga Annaga, Lizaga, Mišaga, poeediga, sakslasega, jne.. kurat teab kelle kõigiga seal. Pidu käis varajaste hommikutundideni. Umbes 3 ajal lõpetasime selle ürituse ära kuna Anna väsis ära ja Miša oli üsna purjus. Meil polnud häda midagi, oleks tahtnud midagi kanget peale vast võtta kuna külm oli. Otsustasime siiski, et lähme hotelli magama ära. Miša saatis meid meie ljuks apartamenti ära ilusti. Nii me siis suikusime.. kodus oli veel reede õhtune pidu täies hoos aga meil oli juba laupäeva varahommik..

paus

hetkel mõtlen päris sügavalt järgi kas üldse kirjutan siia midagi ja kas üldse enam.

Kemerovo või siis den roždenia

Nu-da..
Buss startis.. ja siis jäi kohe varsti seisma.. bussijuhil oli mingi haltuuraots vaja ka ära teha ja mingit kaupa kuskile viia (tundub, et bussijuhid on siis au sees ja elu on neil hea). Lõpuks saime läbi linna minema. Üritasime mõlemad tukkuda aga palavas bussis sellest väga midagi välja ei tulnud. Vahelduva eduga ikka paar minutit ja paar minutit. Teed on suhteliselt bumpyd ja ma arvan, et ega see buss parimal hetkel üle 70 ei sõitnud, vanatoi oli kettas nagu noor jumal.. väänas seda barankat ja väänas. 2,5 tundi hiljem tehti peatus kuskil Kappa Kohilas ... seal oli söökla ja puha.. saime keha kinnitada ja suitsu teha. 20 minti täis ja panime edasi. Viimased 45 kilomeetrit Kemerovoni tundusid ikka jube pikad. Ma arvan, et mõned kohad enne linna jõudmist tundusid mulle isegi tuttavad.

In meanwhile sain mõned sõnumid kodumaalt mingisuguse päeva puhul.. siit ja sealtnurgast tuli neid ikka. Preili Anna vahepeal kirjutas ka ja uuris kus kaugel ja et me järgmisi pileteid ostmata ei jätaks ja et Miša tuleb meile vastu jne. Ta ise oli tööasjus kuskil žüriis ja ei saanud meile vastu tulla. Noh neid sms-e tuli sealt ikka omajagu :) . Jõudsime linna sisse ja kõmaki ummik.Kurat.. reede on ju ja see väikelinn pole päris Elva või Põlva. See väikelinn on sama suur kui Tallinn või isegi suurem. Kui buss sõitis siis oli olu veel enamvähem aga kui seisis siis oli tegu ikka paraja põrgu eeskojaga.. kuum nagu kurat. Heakene küll läbi häda jõudsime bussijaama kohale ka. Miša ootas meid suure plakatiga (Anna mainis, et me tunneme Miša kindlasti ära). Plakatil oli suurelt ja punaselt kiri: Andres, s dnjom rozdenija! . Vot selline vastuvõtukomitee siis!

Aga taaskohtumisest Annaga ja kõik mis sellele veel järgnes, sellest räägin hiljem.
väike pildikene:

Koduni on siit 4500 km. Koduigatsust pole veel tulnud.. kuigi vahel käivad mõtted küll kodumail...

Teine päev Novosibirskis ja lahkumine

Niinii..
Ega teine päev väga esimesest ei erinenudki. Hommikul oli kergelt raske olla, no magamata öö, vähene uni andsid tunda. Käisime sõime oma hommikusöögi ära (võtsime seekord praetud muna ja pannkookide asemel pelmeenid) ja läksime tiksusime oma toas edasi. Väsimus oli ikka korralik. Mingi hetk õnnestus meil mõlemil ka magama jääda kenasti. Magasime vist mingi kaheni päeval ja siis otsustasime kargu alla ajada ja linna jalutada. Internetti ka polnud ja otsustasime minna sinna KFC-sse kohvi jooma (äkki pakuvad ikka kohvi ka mitte seda lurri mida siin muidu juuakse). Kanatiibadest oli ausaltöeldes seedimine segamini ja üsna valus :D Nagu korralik chilli laks, et kui ikka hommikul pelleris urukoeri välja lastes valus pole siis polnud õige chilli. No oli küll üsna chilli.

Heakene küll, ärme süveneme minu seedekulgla probleemidesse, see teema läheb üsna rõvedaks ja väga kiirelt.
Tõmbasime siis linnapoole jälle jalgsi minema. Plaan oli raudteemuuseum ka ära näha aga seda meil leida ei õnnestunud. KFC-s kohv joodud (jube lurr oli), internetti oodatud ja õrnalt ka surfatud telefoniga otsustasime leida seda muuseumi. Olgu kohe ära öeldud, et jalad olid selleks päevaks seisus kus nad tahtsid soojaks käimist, üsna valusaks lähevad jalalihased kui pole harjunud nii kõvasti kõmpima. Plaan oli aus. Otsime üles selle raudteemuuseumi. Jalutasime mööda Obi äärt ja jalutasime. Peale tundi jalutamist oli pilt selge, et ei ole seal suunas mingit muuseumi (see on tegelikult linnast väljas omajagu). Kuna kell oli juba 4 või 5 otsustasime teha pausi ja süüa midagi.Ostsime ka Novosibirski kaardi. Käisime ühe metroopeatuse juures olevas Noški i Vilki kiirtoidu kohas. Selline korralik staloovaja aga õlut müüsid. Saime ka müüja käest vastu päid ja jalgu korra kui võtsime mingid õlled kandiku pealt. (siis meile tehti rangel toonil selgeks kuidas asjad ikkagi tegelikult käivad).

Keha kinnitatud otsustasime minna sõitma metrooga, teisel pool Obi oli tore peatus nagu študenskaja. Hea küll, kuna see oli tegemata Novosibirskis siis kappasime metroo peale.Päris huvitav oli metrooga üle jõe sõita (mitte jõe alt). Kõmaki kohal ja hakkasime ringi töllama. Pidime kuskile platsile välja jõudma. Sinna ka jõudsime, plošad Marksa ehk siis Marksi väljak (neid väljakuid on seal dohuija (Marksid, Leninid, jne).

Kurk hakkas jälle kuivama... käisime läbi ka kohaliku GUM-i, see oli ikka ehe.. peale ehitamist vast mingitel 70ndatel vms polnud seal remonti tehtud. Kruta... toidupoodi aga seal polnud, seal kõrval oli kala pood kus olid lausa kalad akvaariumis ujumas, nagu umbes meil Rimis vahepeal olid. Vaatlesime kala valikut ja leidsime, et kuivatatud kalmaar on väga õige mõtte. Haarasime sealt seda 150 grammi kaasa ja läksime putkasse õlut nõutama. Õlu käes istusime kuskile GUMi ja mis iganes ärihoone vahele maha ja hakkasime elu nautima jälle.

Meie seniseks lemmikõlleks on Sibirsikie Korona Solotistoje, üsna mõnus hele õlu, 4,0 volli ja selline korralik karastusjook. Sobib iga ilmaga :D

Istusime ja nautisime seal elu.. mingi hetk vaatasime, et savi.. lähme hotelli poole tagasi. Käiks poes ära ja võtaks midagi veel ligi. Hea küll, metroosse ja kaks peatust ning kodukant oligi jälle käega katsuda. Läksime kuskile supermarketisse (neid siin  nii meeletult pole nagu meil, pigem on väiksemad poekesed), mis tundus olema vähe rikkama kontingendi sfääris kuna seal oli isegi neiu kes su asjad kotti pakkis. Haarasime sealt veel head ja paremat kaasa ja otsustasime vaikselt hakata hotellis tähistama minu juubelit. Vahepeal õnnestus mul ka väikene unetunnike teha ja nii see kell 12 sai. Mingisugusel hetkel sai õllepoiss jälle otsa ja läksin rüüstama Oktjaabrski rõnoki juures olevat putkad, et sealt õllekest nõutada. Noh.. eks me käisime kokku seal ikka päris mitu tiiru. Magama saime kohaliku aja järgi umbes kell 4 vist.

Nii need päevakesed seal möödusid.

Hommikusöök oli jälle ilusti planeeritud kella 10ks, et saaks suts magada ja asju pakkida enne äraminekut. Praetud muna ja pannkoogid sisse vohmitud läksime vaikselt asju pakkima (lahti on ju lihtne pakkida.. kurat kokku pakkida on jälle jupp tegemist). Ladusime asjad kottidese nagu puud riita ja asutasime vaikselt teele endeid. Kuna taaskord oli selline +25 kraadi päev siis oli see paras piin jalutada raske seljakotiga, selg märg ja kurk kuivab (ja ei .. õlut jooma ei hakanud). Läksime võtsime vee putkast ja jalutasime järgmise trammipeatuse poole. Ära tulles uurisime kohaliku postkontori jälgi ja seletuse järgi pidi see seal samas ümber nurga olema. No huli ta oli.. me ei leidnudki lõpuks üles seda. Niipalju siis kaartidest kodumaale.. kergelt piinlik hakkab juba.

Läksime aga trammi peale (kuna tõesti ei viitsinud seda paari kilti täis killavooriga jalutada; mu seljakott on ikka korralikult manti täis ja kaalub kõva 30 kilo või isegi peale).
Konduktorid on meie vastu ikka lahked olnud. Pilet maksab 13 rubleikinit nägu, meie saime nö loa sõita 10 rubla nägu (piletit ei antud küll aga siiski, kontrolle seal eraldi pole).

Peatus enne autobussijaama oli korralik ummik. DPS oli seal reguleerimas seda hullumaja (minu arust nad väga head tööd just ei teinud ja tekkis küsimus, et kas miilitsakoolis õpetatakse seda saua keerutama ka eraldi kursusel). Ühesõnaga ühel hetkel seisime meie keset ristmikku ja ei saanud ei edasi ega tagasi. Trammijuhist proua oli ikka päris korralikult leilis ja DPSi mees kes lähim oli ei jäänud ilma korralikust meelepaha valingust. Vend sai nagu tuppa sittunud kass ja kaks korda, üldse ei hoitud tagasi. Tädi polnud kopika eestki suupeale kukkunud, see "õrn pahameel" tähendast umbes 5 minutit erinevaid karvaseid ja muid loomi, DPSi vanal tõmbas ikka näo kipra korralikult aga asus toimetama vaikselt, et me seal läbi saaksime. Seal ristmikul istusime mingi 15 minutit enne kui minema saime.

Nagu ma eelnevalt kirjutasin siis autobussijaam on Novosibirskis väga imelik.. mingi suvaline koht kus on mingid bussid. Soe suvi käes ostsime bussipiletid Kemerovosse (vahemaa vast 250 km aga sõidu pikkus 5h). Piletitele küsiti nimesid ka ja noh.. häälduse järgi sai minust piletil Ojula ja Markost Perala. Tšuvaki bljät, normalnõje dve Estonskie patsanõ.

Bussi oodates nentisime fakti, et 12:30 ei ole mitte väljumise aeg vaid aeg millal ta jõuab kohale, et inimesi peale võtta. Hea küll.. buss kohal ja üritame pakke ära anda. Selgub väike tõsiasi, et meil pagasi pileteid ostetud ei ole..(no mismõttes, kas neid peab ka eraldi ostma?) aga bussijuht lahendab selle mure 170 või siis 150 rubla eest. Hea küll.. saime vist isegi odavamalt kui ametlikult oleks pidanud maksma. Bussi maha ja sõit võis alata. Sellest juba järgmises seerias :)

Peaks ära mainima, et meil on Markoga suhteliselt raske siin.. koguaeg ajab vihale.. fakt, et vene naised on ilusad ja eriti siin on täiesti tõsi (ma juba teadsin seda enne tegelikult aga Marko mitte). Käi kurat koguaeg kael kõveras ringi ja vahi naisi. Üsna mitu tk võiks siis kaasa võtta ja koju tuua ja poleks üldse paha. Õnneks oleme olnud mõlemad korralikud ja rumalusi pole teinud, samas mida aeg edasi seda rohkem tekib vajadus ja soov.

Den Pivo ehk Novosibirsk esimene päev

Kust alustada?
Alustame sellest siis, et
Kõigepealt käsime muuseumis:

Siis käisime kinos:

Ja siis käisime kirikus:

Ja kes seda kõike nüüd usub siis palun ärge enam edasi lugege:)

Ühesõnaga..

Kuna hotellituba enne 14:00 ei saanud siis läksime linnavahele jalutama. Esimese õlle tegime pool 9 kohaliku aja järgi ja siis tiksusime edasi. Käsime kesklinna läbi rahulikult.. tutvusime Krasnõi prospekti keskel oleva bulevardiga ja tegime tutvust Sibiriski Koronaga. Hotellist jalutasime mööda teed ilusti kesklinna, otsisime enne üles ja autobussijaama, mis meie arust tundus tõsise peldikuna ja arvasime alguses, et see pole ikka see koht (pärast hotellist üle küsides selguski, et see imelik koht kus käisime ongi bussijaam.... go figure.
Heakene küll.. jalutasime kesklinna vaikselt.. paari õlle saatel.. linna on hotellist siis 3 õlut. Tuiasime siia sinna, Obi ääres ja muidu.. vaatasime ja uurisime.. 12  ajal sõitsime trammiga hotelli tagasi. Toa saime kell 1 alles.. kaasa võetud õlu oli ka kurask juba soojaks läinud.  Heakene küll.. Hea, et hommikusööki saime ja see hoidis energia üleval. Vahepeal vastasin mingitele töö kirjadele ja kergelt iroonilise tooniga sõimasin (mobiilis olev e-kirja programm oli jäänud konfigureerimata ja nii kui telefon wifit nägi siis kohe tõmbas kõik kirjad alla).

Ühesõnaga.. hotelli tagasi jõudes tegime veel viienda õlle ja keerasime magama. Kella viiene äratus õhtul oli üsna raske ja võttis pool tundi aega enne kui kargu alla sain. Linnas uuesti olime umbes 7 ajal (lendasime jälle linna jala). Tuisaime linna mööda sihitult lihtsalt ringi. Kui õlu otsa sai siis otsisime järgmise putka kust jälle õlut saaks. Nii me siis hulkusime sihitult. Ooperiteatri juures sai natukene vaadet naiditud ja edasi. Võssotski kuju juures (seal kus on nö kohalike keeles Teatr Karaabl) sai vaadatud noorte tantsimist (lambi seltskond tantsis lihtsalt), väga lahe oli.

Heakene küll.. võtsime järgmise õlle ja töllasime ringi. Mingil hetkel arvasime, et tahaks süüa. Läksime Leninski plošadi juures kohaliku KFC-sse sööma. Päris jube värk olid need kanatiivad mis me võtsime. Secret recepy my ass.. Järgmisel päeval wc-s andis see ülemaitsestamine ka veel tunda. Trimpasime tiba veel õlut ja hakkasime hotelli poole tagasi jalutama. Hea on see, et putkad on siin osad ka ööse lahti.. koputad akna peale saad oma asjad kätte. Jalutasime mööda öist Novosibirskist aga hotelli poole.. õlu näpus (olime suutnud juba ühe pohmaka saada päeval ja nüüd siis tuli teist jahtida).

Vahepeal tuli mõte, et helistaks ka kodumaal mõnele inimesele ja ajaks juttu. Tehtud tehtud... Parajalt pikalt sai juteldud. Heakene küll.. enne hotelli sai veel putkast õllet võetud ja siis hotelli jõutud. Päeva kilometraasiks sai umbes 25.. või rohkemgi.... väike õlu veel hotellitoas ja magama ära. Äratus oli kell pool 10.