Buss startis.. ja siis jäi kohe varsti seisma.. bussijuhil oli mingi haltuuraots vaja ka ära teha ja mingit kaupa kuskile viia (tundub, et bussijuhid on siis au sees ja elu on neil hea). Lõpuks saime läbi linna minema. Üritasime mõlemad tukkuda aga palavas bussis sellest väga midagi välja ei tulnud. Vahelduva eduga ikka paar minutit ja paar minutit. Teed on suhteliselt bumpyd ja ma arvan, et ega see buss parimal hetkel üle 70 ei sõitnud, vanatoi oli kettas nagu noor jumal.. väänas seda barankat ja väänas. 2,5 tundi hiljem tehti peatus kuskil Kappa Kohilas ... seal oli söökla ja puha.. saime keha kinnitada ja suitsu teha. 20 minti täis ja panime edasi. Viimased 45 kilomeetrit Kemerovoni tundusid ikka jube pikad. Ma arvan, et mõned kohad enne linna jõudmist tundusid mulle isegi tuttavad.
In meanwhile sain mõned sõnumid kodumaalt mingisuguse päeva puhul.. siit ja sealtnurgast tuli neid ikka. Preili Anna vahepeal kirjutas ka ja uuris kus kaugel ja et me järgmisi pileteid ostmata ei jätaks ja et Miša tuleb meile vastu jne. Ta ise oli tööasjus kuskil žüriis ja ei saanud meile vastu tulla. Noh neid sms-e tuli sealt ikka omajagu :) . Jõudsime linna sisse ja kõmaki ummik.Kurat.. reede on ju ja see väikelinn pole päris Elva või Põlva. See väikelinn on sama suur kui Tallinn või isegi suurem. Kui buss sõitis siis oli olu veel enamvähem aga kui seisis siis oli tegu ikka paraja põrgu eeskojaga.. kuum nagu kurat. Heakene küll läbi häda jõudsime bussijaama kohale ka. Miša ootas meid suure plakatiga (Anna mainis, et me tunneme Miša kindlasti ära). Plakatil oli suurelt ja punaselt kiri: Andres, s dnjom rozdenija! . Vot selline vastuvõtukomitee siis!
Aga taaskohtumisest Annaga ja kõik mis sellele veel järgnes, sellest räägin hiljem.
väike pildikene:
Koduni on siit 4500 km. Koduigatsust pole veel tulnud.. kuigi vahel käivad mõtted küll kodumail...
No comments:
Post a Comment