Ütleks ära ka selle, et kui te olete arvamusel, et me ainult joome siin siis päris nii see ka pole. Pohmakaid on olnud ainult 2 selle aja peale kokku kuigi õlut oleme tarbinud omajagu aga mitte niipalju, et oleksime käpuli koguaeg.. vaid mõistlikult. Mida sa ikka hing teed kui oled teise meesterahvaga reisil.. naisi pole .. ei kaasas ega kohapeal (ilusaid)... ikka võtad õlle või paar. Söögi kõrvale ja niisama. Aga see selleks. Ma ei pea ennast põhjendama.
Here goes..
Sünnipäeva järgsel hommikul ärkasime 9 ajal. Mõlemad väsinud kuna uni jäi lühikeseks. Käisime sõime hommikusöögi ära ja jäime Miša ja Anna kõnet ootama. Istusime netis ja passisime niisama. Kuna Miša ähvardas, et nad ilmuvad varakult välja olime meie valmis selleks aga mida ei olnud oli nende välja ilmumine. Kuskil 11 ajal saatsin preilile sõnumi.. vaikus. Kuna kell hakkas vaikselt 12-t näitama üritasin mõlemile helistada.. ei midagi. Telefonid väljas. Kuna aeg hakkas natukene takka tagume mõtlesime Markoga, et lähme jalutame. Mõte mõeldud võttis preili lõpuks ühendust. Nad olid just ärganud. Uuris kas me tahame jalutama minna. Jah miks mitte, ilm oli ilus.. +30, päike paistab, why not. Vahetasime natukene mõtteid ja lõpuks otsustasime, et sööme nende juures ja siis lähme jalutama. Hea küll.. jäime ootele. Anna ja Liza ilmusid välja umbes 45 mintsa pärast. Annal oli veel suhteliselt raske olla, Miša pidi kodus magama veel või siis pohmatsema eilsest üritusest, meil samas polnud häda midagi. Käisime veel paaris poes hommikusöögi (meie jaoks siis lõuna) jaoks asju muretsemas ja vantsisime Anna kodu poole. See oli meie hotellist umbes 10 minutit jalgsi, ei miskit ühesõnaga. Korter asus ee.. umbes 11ndal korrusel. 9ndani sai liftiga ja siis kaks korrust veel üles ja siis veel metalltreppi pidi katuse alla nö. Ühetoaline korter nagu ikka. Iseenesest vaade oli väga okei ja ega korteril ka häda polnud miskit. Va minu jaoks see,et nagu ma pärast avastasin oli wc-s pott mingi postamendi otsas .. see oli imelik. Miša oli just koristamisega lõpetamas, näost näha, et ega väga kerge talle see lõunapoolik veel polnud.
Ajasime tiba juttu.. arutasime, Anna üritas hakata süüa valmistama.. selgus, et miskit jäi puudu poest. Kuna Miša oli nõus poodi minema (tal oli ka väike tagamõte, et saaks poest väikse õlle võtta) siis mõtlesime, et mis me ka siis väga istume.. käime ka poes ja võtame ühe õlle. Kell oli selline umbes 2 päeval vms. Poest munad ostetud ja õlu ka ja vantsisime tagasi. Noh.. söögi tegemine venis omajagu.. umbes 4st saime sööma vist. Anna planeeritud toidu plaan ei õnnestunud ja sõime midagi muud kui algul välja reklaamitud. Samas tühi kõht ei piparda, käis ilusti. Heakene küll.. mida siis edasi teha, buss läheb kell 8 õhtul...
Leppisime kokku, et käima Mišaga hotellis ära ja toome oma kotid nende juurde ja siis lähme linnavahele jalutama. Plaan hea kuna muidu oleks pidanud käima eraldi veel bussijaamas pakihoius jne... see oleks aega võtnud. Hotellist check-out tehtud, asjad noorpaari juurde käisime tiba jalutamas. Külastasime ka kohaliku vaatamisväärsuse nimega baar Nostalgia ära. Muidu vahva koht aga see raip haises saapaviksi järgi. Väike seljanka, õlle ja nii me sealt minema purjetasime. Käisime mööda kesklinna veel veits ringi ja oligi aeg asjad võtta ja bussijaama poole liikuda. Pakid selga ja trammi peale (otsustasime trammiga minna bussijaama).
Haarasime veel sealt samast õllekast kolmekesi poolesed Žigulovskaja õllet ja liikusime bussijaama. Kuna piletid ja asjad olid korras juba eelmisest päevast siis leidsime oma bussi platvormi üles ja peale mõningast ootamist tuli ka buss. Panime asjad vööri ära ja jätsime Anna ja Mišaga hüvasti. Annal oli küll kahju, et me kauemaks ei jäänud aga ausaltöeldes ma ei tea mida me seal väga pikemalt oleks teinud (noh mööda linna ja kauneid kohti oleks võinud tõesti tuuritada aga osad asjad on mul eelmisest korrast juba nähtud). Mõni teine kord ehk.
Ja siis hakkas rõõm pihta. Arvasime, et tuleb 8 tundi sõitu, ei tulnud ... tuli 9. Pidasime Miša ja Markoga plaani, et kuidas see sõit üle elada.. hea oleks võtta paar mahla ja viinakokse teha ette valmis ja siis saab rahulikult trimbata bussis ja ehk saab ka magada. Kemerovosse sõitmise kogemusest juba teadsime, et jalad istmete vahele ära ei mahu. ja siis on eriti nõme sõita ja ainuke viis kuidas magada on vist alkoholiuimas ja nii oligi. Kuna istusime bussijuhile suht lähedal siis meie geniaalne plaan viinakokse teha bussis ja juua väga jumet ei omanud. Ausaltöeldes väga ei viitsinud ka. Üritasime mis me üritasime aga üsna unetu öö oli. Üle paari minuti järjest magada ei saanud kuna nii ebamugav oli. Öö jooksul tegi buss mitu peatust ja sai vähemalt natukenegi liikuda õues. Jalgade lahti käimine võttis oma viis minutit aega enne kui enam ei longanud ja krampi ei kiskunud. Enne sihtpunkti tegi buss 40 mintsase peatuse. Saime õnneks mõlemad süüa, kusta ja kammida... ptüi niisama jalutada. Läks vähe paremaks.
Kohaliku aja järgi umbes 7mest jõudsime Krasnojarskisse. Väsinud, tülpinud ja tüdinenud.
Mõtlesime, et oleme kavalad ja üritame kohaliku bussiga sõita raudteejaama.. noh see oli viga. Hüppasime mingi 53 bussi peale ja kaapetasime aga kuskile poole. Mingi hetk kui jõudsime kuskile mikrorajooni vaatasime, et asi on paha ning see suund pole päris õige. Astusime bussist maha ja otsustasime tagasi sõita. Leidsime natukene kõmpides ka vastasuuna bussipeatuse üles ja jäime ootama. Mõne aja pärast tuligi buss.. kaapetasime sellega tagasi poole. Ühistranspordiga on siin huvitavad lood. Trammi, troll ja buss on kõik erineva hinnaga. Troll oli 11 rutsi, buss 13 ja tramm vist 12. Imelik aga juu siis peab nii olema. Sõitsime kekslinna tagasi ja asutsime kuskil vaksali peatuses maha.. aga too polnud õige. Otsustasime siis tiba aru pidada, et kuhu kurat me peame minema. Ise väsinud ja pahurad tiba. Vaatasime.. ahhaa trollid.. äkki läheb troll raudteejaama.. Tuligi troll number 7 kus oli peatus Vakzal. Selge.. istusime peale ja ostsime piletid. Kuna leppisime kokku, et uurin konduktorilt tiba elu siis selgus, et tore.. õige troll aga vale suund! Jess.. hea küll, tädi soovitas õige peatuse kus maha minna ja teisele poole ronida. Tehtud tehtud.. istusime ja ootasime õiget trolli.. üsna jupp aega. Busse ja marsasid möödus selle aja jooksul om 15 tükki vist.. (üsna tihe ühistranspordi liiklus on Venemaal, bussid käivad paari minuti tagant). Tuligi meie troll.. hüppasime peale ja 11 rutsi nägu jälle. Nice, sel päeval panime ühistranspordi alla üle 100 rutsi omajagu (2 õlut kohalikus arvestuses või heal juhul isegi 3).
Raudteejaam asus võrreldes bussijaamaga teises linna otsas. Üsna jupp maad loksusime ja kohale me ka jõudsime. Ok, vaja piletid ära võtta (mul on osad pieltid ette ostetud). Läksime vaksalisse järtsu.. Võtsin siis esimese lähime saba.. Mingid hiinlased olid minu ees ja siis hakkas kepp pihta. Need kaks kuramuse kili ostsid umbes 100-le suguvennale pileteid.. kurat ma seisin seal 40 minutit´.. lõpuks tekkis tahtmine neile vastu pead anda, et kadugu minema. Ühel hetkel kui nad olid umbes 20 piletit ära ostnud ütles mulle kassapidaja,et mine koridorid seal on automaat ja saad oma e-piletid kätte. Ja kurat ma pidin selleks seal 40 minutit seisma nagu tunnimees.. Moskvas anti mulle need piletid kassast ja seetõttu ma ei teadnud seda lihtsalt.
Hea küll.. keegi kena naisterahvas aitas mul need piletid automaadist kätte saada ja asi lahenes umbes 3 minutiga ! Normaalne..
Panime asjad pakihoidu ja läksime otsima kohta kus saaks süüa. Iseenesest on Krasnojarski raudteejaam väga ilus ja pompöössne ehitis. Suur ja võimas. Väga vinge. Kuna tuju oli sitt, väsimus suur jne võtsime seal samas platsil ühes kiirtoidu kohas platsi sisse. Söök oli nagu oli.. kohv oli sitt aga see-eest kohaliku Abakhani õlle eest väga palju ei küsitud ja isegi Wifi oli olemas ja toimis. Istusime Fahebookis mõlemad oma telefonidega ja rüüpasime peale seda sööginatukest ja rõvedat kohvi õlut peale. Meel mõru ja väsimus kontides. Rong läks alles kohaliku aja järgi 14:15 ning kell oli alles pool 11 hommikul. Istusime seal veel mõne aja ja otsustasime rongijaama minna, et ehk saab pingil magada. No mul see natukene isegi õnnestus aga Markol mitte. Sain läbi häda ikka pea tunnikese magada, mis muidugi tähendas seda, et kahe pingi vahel rippudes oli ärgates kõik kange. Mis seals ikka, õnneks enam nö nägu salatisse ei pane. Meel vähe virgem läksime tegime veel ühed õlled ja internetitatsime ning läksime tagasi asju võtma, et rongile minna. Mida veel Krasnojarskis avastasime oli see,et ilusate naiste protsent oli ikka meeletult kahanenud.. täitsa masendav. Novosibirski või Kemerovoga ei andnud üldse võrrelda. Siis ikka pead otsima ja vaatama, enne kui mõnda kena tüdrukut näed.
Rong (Krasnojarskist Irkutskisse) ees läksime esimese vaguni juurde, piletid kontrolliti ära ja läksime kohti otsima. Kurat keegi on meie kohtade peal, mis värk. Peale väikest sekeldamist vagunisaatjaga tuli välja, et meie vagun on siiski number 2, mitte number 1 nagu algul arvasime. Seal olid meie kohad vabad. Olime kohalikust poest haaranud ka paar õlut kaasa, et seda rongisõitu pehmendada ja ehk aitab magama jääda. Panime pakid jälle vööri ja tegime õlled lahti. Meie platskaardi kaaslasest mammi väga õnnelik selle üle polnud aga mis see tema asi on. Siis aga ilmus välja vagusaatja kes ütles, et rongis alkoholi tarbida ei või ja pange me need kohe ära. Heakene küll siis.. keerasime magama.
Ärkamine mõned tunnid hiljem oli juba päris hea.. natukene välja magatuna tundus ilm ilusam ja maailm parem koht olema. Vestlesime meie platskaardikaaslasest mammiga juttu pikalt laialt (kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme). Tädi oli päris normaljonks.. arvas ise ka, et mingi imelik värk on selle alko tarbimisega siin kuna õlut ju käiakse siin müümas (restoranvaguni tädi vahepeal sõidab oma käruga nagu lennukis ringi ja müüb manti). Kinnitasime keha oma kolmanda turistieine ja kiirnuudlitega. Pidasime plaani, et kuidagi peab need õlled ära jooma. Käisime siis salakesi vahepeal neid tarbimas. Back at You vagunisaatja (tibi ise oli selline harju keskmine 20ndates tibi, arvasime, et uskilik vms). Õlled joodud tegime ka bussisõidu jaoks kaasa võetud pooliku koksideks ära (mahla pakki siis :D) ja tarbisime ka selle ära. Up yours preili! Me oleme eestlased ja nutikad!
Heakene küll... ega me nüüd eriti täis ei jäänud sellest mandist, keerasime magama. Meid ootas hommikul varajane äratus Irkutskis. Öösel saime ikka natukene magada ka kuna väsimus oli nii ropp (ega see platskaardi voodis magamine ei ole eriti mugav, eriti kui jalad poolde koridori üle ääre ulatuvad ja teisi segavad liiklemast). Vagunaatsja südant me seekord soojendada ei suutnud. Öine vagusaatja oli mingi imelik baaba ja temaga me suhtesse astuma ei hakanud. Hommik käes.. Irkutsk... Meid aeti umbes poolteist tundi enne kohalejõudmist üles. Pesime kusime ja kammisime ja tegime ühe kohvi mõlemad. Uni oli veel silmis aga ei midagi hullu.
Rongist maha ja transat Listviankasse otsima! Kuna kõht oli tühi siis otsustasime süüa kuskil kus on interneedus ja rongijaama kõrval olev kohvik tundus olema parim variant. 24h chinese ja other food koht. Hea küll.. trampisime oma pampudega sisse ja küsisime kas süüa on. Vastuseks tuli, et mingit Hiinakat on aga muud pole. Kuna see hiinakas tundus suht selline imelik arvasime, et teeme siis ühe kohvi ja õlle hoopis hommikusöögiks ja nii tegimegi. Uurisime oma Lonely Planetit veidikene ja asusime teele bussijaama poole.
Sellega sai ka natukene veel seigelda aga mitte väga oluliselt. Istusime trammi peale, mis viis meid keskturule ja sealt juba järgmise peale mis viis meid sealt edasi bussijaama. Muidugi suutsime peatuse varem maha astuda ja saime jala vantsida. Õnneks pole siin trammi ega bussipeatuste vahed väga pikad. Üritasime bussijaamast leida infot, et mis ajal buss Listviankasse läheb. Nii palju kui ma suutsin aru saada siis alles kell 15 midagi.. krt .. kell on alles 10 hommikul.. Vaja ikkagi marsaga minna., Siiani oleme siis nüüd kõik transpordivahendid ära proovinud va takso ja marsa (tramm, buss, troll, metroo, rong, jala, jne). Marsa peatus oli üle tee ja üks taksojuht näitas meile suuna kätte.
Otsustasime siiski enne keha kinnitada läksime üle tee mingisse 24h putkasse sööma. Võtsime pitsad ja õlled (kohv ei kõlba siin kuskile väga). Pitsa oli nagu tallanahk ja mingist külmutatud jamast üles soojendatud. Kuidagi läbi häda saime selle endale nahavahele ja läksime marsa peale.
Irkutsk Listvianka (70km) maksab 100 rutsi. Kuna marsal pakkide jaoks eraldi ruumi pole siis pidime oma pambud tagaistmel sülle võtma ja üsna vähe oli ruumi. Ootasime väljasõittu vist oma kolmveerand tundi. Kui mienma saime siis oli juba hea. Linnast välja ja minekut. Baikal ootas meid. Teed on siin üsna normaalsed ja loodus mägine.. päris kõvasti üles-alla-vasakule ja paremale sõitu sai. Bussijuht ei hellitanud ka, andis korralikult oma Sang-Jang-Mussole turpi. Üle tunni hiljem hakkas juba kergelt kopp ette tulema kuna oli suhteliselt pirita bussi tunne ja palav rõvedalt. Kui esimesed mäed silmeette tulid ja Angaara suue ja Baikal paistma hakkas teadsin, et oleme varsti kohal. Tuju läks oluliselt paremaks ka. Selle kuramuse pärast me ju siia pärapõrgu tulimegi! Poole tee läbimist tähendas see. Mõne aja pärast saabusimegi Listviankasse. Baikal!
Nii nüüd aitab.. ma ei viitsi hetkel rohkem kirjutada.. uued peatükid vast kirjutan Mongooliast juba.
Paneks kaks meeleolukat pilti siia siis:
Sieg Heil meine Freunde! Viele Grüssen aus Russland, Irkutsk!
Päikeseloojang Baikali ääres:
2 comments:
Julged shestid sul mees. Hea et mõni kohalik sulle peale ei sattunud
Ei arva, et ainult joote! Ja ma juba ammu vaikselt imestanud, kuidas sul üldse kõik meeles on ja meeles püsib ja veel detailideni...
Post a Comment