Nonii :) Paar päeva on nüüd olnud vahet kirjutamisel ja ma loodan, et mind päris maha pole kantud ja kadunuks loetud:) Hotellis on wifi tasuta (või kaabliga internet) aga peale IP ei suutnud ma kaks ja pool päeva siit midagi välja võluda. Sai ka retseptsiooniga arutatud teemat aga tolku malavato. Täna siiski juhuslkult täitsa on internet :). Päeval ei olnud aga kui õhtul nüüd hotelli jõudsin on teine täitsa olemas:). Aeglane aga siiski on.
Aga asjast siis :)
Niisiis:), viimane päev Kemerovos. Kuna õhtul sai üks Vana Tallinn ette võetud ja enamus sellest ise ära tarbitud oli hommikul olemine tibakene hõre. 10 ajal ajasin s*tamajale lõpuks kargu alla ja nõustusin faktiga, et elämä on laiffi. Nagu eelmises postituses öeldud sadas reedel vihma. Kuskil pool 12 kirjutasime ennast hotellist välja. Arve oli 1280 rutsi lisaks juba ette makstud ööbimisele (200 x 2 registreerimise tasu (Venemaal registreeritakse välismaalased eraldi kui oled kauem kui 3 äripäeva samas kohas ning väljudes riigist küsitakse neid pabereid ka näha. Kui ei ole ette näidata ega tõendada saad trahvi)) ning 880 rutsi neti kasutamise eest (ma ei teadnud, et nad mega pealt arvestavad, arvasin, et on tasuta aga noh mis seals ikka).
Taksoga sõit kesklinna algas. Pole elu sees Dacia Loganiga sõita saanud ja nüüd oli mul see vaimustav võimalus, lausa kaks korda jutti :P. Arvamus sellest autost ei paranenud (James May-d, "Great news" tuli kohe meelde). Hotelli poolt tellitud takso oli kallim kui see mida me eelnevalt olime kasutanud. Sõit raudteejaama maksis pitsot (500) rublei. Tehtud tehtud, asjad panime pakihoidu, et nendega ei peaks mööda linna tuiama. Käisime ja jalutasime põhimõtteliselt sama raja läbi uuesti mille olime kolmapäeval Annaga koos läbinud. Teel olles sai ka ühes vene stiilis kõrtsus keha kinnitatud. Koha nimi oli ladina tähedega kirjutad joo majoo. Hinnad normaalsed ja söök hea. Nagu ikka venelaste moodi sai tehtud kolme käiguga lõuna, supp, praad ja magustoit. Kokku läks vist 460 rutsi, mis iseenesest ei ole väga kallis (võrreldes eilse ja tänase väljaskäikudega millest räägin järgmistes postitustes:) ).
Nahavahe täis jalutasime edasi. Kuna meil oli Annaga kokku lepitud kontrollaeg kella kolmeks (ta lubas siis helistada mulle) siis hakkas ka kell kohe kohe sinna jõudma ja otsustasime tema eelmisel päeval antud juhiste järgi Komsomolskaja Pravda kontori poole jalutada. Vihm hakkas ka kergelt juba järele jääma ja 30 eegu eest kevadel soetatud vihmavari läks täiesti asja ette sel päeval. Nagu ma eelnevalt mainisin siis kella tundmisega siin probleemi ei ole. Anna helistas meile pool 4, umbes sel hetkel kui olime umbes 300 meetri kaugusel Pravda kontorist. Ta oli üllatunud selle üle, et me ise suutsime selle koha ülesl leida ja oleme kohe kohal (minu sisemine gps isegi täiesti funkas :) ). umbes 5 minuti pärast olimegi kohal. Anna ootas meid all trepi peal, särav naeratus näol nagu ikka :). Majas lifti ei olnud ja saime ronida viiendale korrusele (lifti saht isegi oli ja uksed olid ka 5ndal aga lifti ennast polnud). Õnneks/kahjuks jäi televisiooni pull ja teised ajakirjanikud ära ja pressile mõeldud ruumis olime me viiekesi ainult. Ema oli täitsa rahul sellega ja mina ka. Need viis inimest olid siis mina, ema, Anna, Larissa (see kellega ema meilivahetust pidas, Kemerovo pravda toimetaja) ja ajalehe peatoimetaja (nime ei mäleta). Rääkisime igasugu asjadest pea poolteist tundi. Neid huvitas, et miks tulime ja kuidas meil Eestis on ja mis on meie köögi eripärad jne jne jne. Mina enamus aega tegin lihtsalt tarka nägu ja kuulasin mida räägitakse. Paar korda sai ikka sõna ka sekka öeldud aga noh:) ütleme nii, et see mida koolis üritati õpetada vene keele pähe ei ole ikka suurt midagi võrreldes sellega kui palju tegelikult see keel väljendeid ja sõnu omab.
Kuna mul olid suitsud otsa saanud just enne kohale jõudmist uurisin Anna käest, et ega tal suitsu ei ole, tal küll polnud aga Kostja, kes oli olnud eelmisel päeval meiega kaasas (fotograaf) tema just teeb koridoris suitsu ja tal on. Jalutasime Kostja juurde ja nurusin temalt ühe suitsu. Uurisin temalt ka seda, et mis teema neil nende Jaapani siseturu autodega on (parempoolse rooliga autosid oli seal ikka päris suur hulk). Skeem väga lihtne, esiteks on nad suhtkoht odavad, transpordiga siia on hea.. pannakse Vladivastokis rongi peale ja tuld ning kestavad need autod ka ülihästi, isegi ekstreem talvedel nagu siin (kuni -45). Ponjal, selge, tänasin Kostjat sigareti eest ja jätsin hüvasti.
Jutud aetud, kingid jagatud küsiti, et mis me nüüd teha tahaksime. Noh kuna linnas tuiates poodi ei jõudnud arvasime, et oleks hea minna kuskile suveniire ostma ja natukene ka süüa osta. Toimetaja Larissa orgunnis meile takso ja alustasime sõitu. Käisime kuskil keskuses suveniiri vitriini juures asju soetamas. Peale seda tehti meile ka veel üks tuur Kemerovos taksoga, näidati erinevaid piirkondi ja vaatamisväärsusi. Sõit lõppes kuskil kaubanduskeskuses kus käisime einestamas. Sibirskie blinõ oli teemaks. Antud koht küll kahjuks küünlaid ei väärinud kuna teenindus oli ikka äärmiselt kehv ja ega pannkoogid ka paremad polnud aga siiski, tühi kõht väga ei vali.
Pannkoogid sai läbi häda ära söödud (ei tasu tühja kõhuga tellida kahte portsu) ja kell hakkas tiksuma sinna kanti, et paar tundi oli rongini aega. Anna pidi kahjuks meie seltskonnast lahkuma peale pannkookide söömist (kooliga seoses mingi üritus) ja jätsime temaga hüvasti. Pisarad poetatud ja südantlõhestavalt NOOOOOOO (loe aegluubis) karjutud ta lahkuski. Õnneks asus see kaubanduskeskus rongijaamast poole tunni jalutuskäigu kaugusel ja otsustasime kolmekesi (mina, ema ja Larissa) jalutada rongijaama. Teel sihtpuntki sai igasugu teemadel veel juttu aetud. Rongijaamas jätsime ka Larissaga hüvasti ning tänasime teda väga meeldiva vastuvõtu ja meie eest hoolitsemise eest.
Pakihoiuga oli nüüd see skeem, et pidime üles otsima raudteejaama dežrurnaja ja temalt oma asjad välja nõutama. See tehtud läksime ootesaali rongi ootama. Wufit (wifi) kahjuks polnud. Enne seda mõtlesin, et saaks seda aega ära kasutada ilusti blogistamiseks ja figutki družok. Korraks tekkis õhku ka kahtlus, et meie rong on ära läinud kuna ei leidnud väljuvate rongide nimekirjast ühtegi Kemerovo-Novosibirsk rongi, oli vaid Novosibirsk-Kislovotski rong. Pärast tuli välja, et see ongi see õige rong ja too peatub Novosibirskis. Kuna aega oli veel ... i bolshe otsustasin, et loen midagi. Võtsin ema käest Mihkel Muti Mälestused teise osa (selline 150 lk kergemat lugemist). Tehtud mõeldud, mõeldud tehtud.
Peale tundi lugemist oli aeg rongi peale minna. Ütleme nii, et hea, et meil oli kupee pilet. Platskaart oleks olnud tiba nadim kuna Kuzbass oli ikka väga 5 tärni värk selle rongiga võrreldes. Õrnalt modernsem kui Tallinn-Moskva aga mitte eriti. WC oli ikka nagu vanakooli värk.. otse raudtee peale ja peatumise ajal seda kasutada ei lubatud.
Tegin reisi planeerimise ajal ka väikese valearvestuse, Novosibirsk ei ole mitte 500-600 km Kemerovost vaid ainult 250 km (ei osanud-viitsinud-tahtnud kaardi mõõtkava järgi arvutada ja vaatasin oma tarkusest, et on rohkem). Graafik nägi ette, et sõidetakse 40 minutit ja siis seisab rong 5 tundi ühe kohas peatuses. Peale sinna peatusesse jõudmist oli mul ka kohe selge, et tuleb unetu öö kuna seismise ajal see neetud õhu liiklus ei toimi ja tekib õhupuudus kupees (olin taaskord teisel korrusel ja üleval polnud mitte kopikatki hingatavat õhku), mis mind magada ei lase. Nii oligi. Noh, mis seal siis ikka, lugesin rahulikult Mihkel Muti mälestusi. Kuskil ühe ajal öösel sai see 150 lehekülge ka läbi ja võtsin järgmise raamatu ette. Magama sain lõpuks ca kella poole viie ajal kui rong juba sõitis ja õhk liikuma hakkas. Äratus oli kell pool 7. 7-st suutsin pildi ka enamvähem ette saada ja väikese kohvi juua. Pool 8 olime Novosibirskis nagu rongiplaan ette nägi.
Kallid lugejad, järgmised seiklused järgmistes postitustes. Vahepeal rüüpan õllekest edasi ja üritan välja mõelda kuidas neid kahte päeva kõige paremini kirja panna.
No comments:
Post a Comment