Vtaroi den v Oblaste Kemerovo

Tere taas mu kallid lugejad (hommikused, õhtused, pealelõunased jne ):D

Niisiis,et kõik ausalt ära rääkida alustame algusest;).
Hommikul oli uni raske ja enne 9t ei saanud kuidagi pilti ette. Sai poole 10 ajal mindud hommikust sööma ja see oli tõsine pettumus, Rootsi lauast oleks nagu ritsika parv üle käinud ja lõpptulemus oli see, et süüa polnud väga midagi. Noo hääkene küll, sai võetud viimast sellest purust mis seal alles oli. Lõpptulemus oli õrnalt tühi kõht aga polnud hullu. Peaks mainima, et Siberis kellaaegades kinnipidamisega probleemi pole, seda lihtsalt ei tehta. Anna (ma igaks juhuks ei hakanud boldis ja suurte tähtedega kirjutama kuna äkki blogi meeslugejaskond läheb liiga elevile:P) pidi meile helistama ca 11 ajal. No kell 11 juhtus veerand 1, Ütles, et buss Jurgasse läheb kell 14:10 vms.. aga ta veel uurib asja, Jurgast tuleks teine transport otsida ja siis sellega Arljukki minna. Lubas 15 mintsa pärast tagasi helistada, Nii läkski. Veerand tund hiljem helises hotellitoa telefon uuesti, pidin peaaegu voodist välja hüppama kuna keset meeldivat vaikust tegi see ikka rõvedat plärinat. Annotškal olid head uudised, meile orgunniti autojuht ja saame autoga minna üldse.
Tundsin kergelt korra pettumust kuna oleks tahtnud Annotškaga koos ikka bussis sõita:P.Bussisõit oleks olnud elamus omaette. Vsjo paplanu oldi hotelli juures 30 mintsa pärast ja sõit läks lahti. Kemerovost läbi ja Jurga poole lõikama. Peaks mainima, et liiklus siin on parajalt pohhuistlik ja ise roolis küll poleks tahtnud olla. Taaskord oli meid autos viis. Šafjor, Anna, fotograaf (mitte see kes eelmine kord) ja meie. Mainida tasuks veel seda, et Nissan Note on täitsa ruumikas auto kui ees istuvad inimesed on Eesti keskmisest tiba lühemad. Mahtusin juhi taha ilusti oma pikkade kombitsatega istuma ja ei pidanudki fakiiri mängima ja jalgu kaela taha panema.

Teed siinkandis:
See, kes kunagi ütles, et Siberis teid pole eksis. Siin on teid dajooba, ainult, et siltidega on tiba ploohha ja enamus aega veedad valed teed või vales suunas sõites (kui sa pole kohalik). Praegu tegelikult asi nii hull pole, see ütlus pärines Rein Nurgalt peale nende poole aastast UAZiga Tallinn-Vladivastok reisi aastal 1976. Hetkel isegi silte ja viitasid on aga suhteliselt kokkuhoidlik on nendega oldud. Asfalt on enamus teedel peal aga selline suhteliselt künklik ja päris mitu korda sai pea laes ära käia. Teed ise on laiad. Asi mida jälle meil pole on nii sirged teed. Lased mituteist kilomeetrit künka otsast künka otsa (meenutab usa filme kus teed on sirged ja nö küngaste vahel) ja ei ühtegi kurvi. Tuli meelde, et eelmine aasta Läti-Leedu tripil Toitsi ja Timmiga oli Daugavpilsist Vilniusesse sõites õrnalt sarnane tee (veits lühemad sirged kui siin ja väiksemad küngaste vahed). Tookord me muidugi üritasime proovida kas Mazda 6 suudab rattad maast lahti saada 170-180 pealt või mitte. Gravitatsioon oli suurem kui meie ja ei saanud:D. See mäkketõusu ja languse efekt suurelt kiiruselt oli paras adreka laks. Meie Nissan Note Vitalik juht õnneks täislastis seda proovima ei hakanud. Oihh, jälle sai rumalustest räägitud:P Jätkame teemaga. Külavaheteed siiski on sellised kruusa-muda põhjalised (pigem muda ja mulla alusega isegi) juhul kui see küla asub suurest teest rohkem kui 5 kilomeetrit kaugemal.

Jätkame päevasündmustega;)
Parim osa Arljukki sõitmise juures oli muidugi see, et ega kellelgi aimu polnud kuidas sinna täpselt saab, ainuke kes oli teadnud kus see asub oli ajalehe teine autojuht (mitte meie oma). No paaris kohast küsisime nõu ja peale poolteist tundi olime kohal. Küla nagu küla ikka. Tundus suhteliselt väike teine. Läksime otsima kohalikku administratsijat. Leidsime ühe suure maja, mis küll osutus kohalikuks kultuurimajaks kuigi peale oli kirjutatud Selskoje administratsija. Administratsija oli hoopis väikeses majast, mis oli järgmine. Anna juhatusel läksime asja uurima, et mis kus ja kas. Sai seal ühel tädil näpust kinni kes rääkis, et kui me otsime küüditatute teemat siis tegelikult ei ole see õige koht vaid peaksime tiba tagasi sõitma ja keerama ära Lineinaja peale. See on õige koht, tuhlas ka korra oma paberites ja uuris kas on Aleksander Jurkatami nimelist kuskile täheldatud, ei olnud. Valis siis kellelegi, kes orgunnis, et Lineinaja raamatukoguhoidja kellel on erinevaid materjale tuleks meile sinna koolimaja juurde vastu. Tegime ka väikese pausi küla poe juures ja astusime sisse. Valik oli seal meeletu nagu oleks astunud supermarketisse. Kõik letid olid tühjad nagu hundi kurk, välja arvatud viinalett.Iseg suitsu ei müüdud. Anna ostis endale pudeli piima ja rosinasaia pätsi kuna tal tuli lehmade nägemisel piima isu, mina, ema ja fotograaf leppisime jäätisega. Päris hea oli (viimased kolm plombiirijäätist poes, vaesed kohalikud lapsed). Jäts maksis 12 rublei. Jäätis söödud i pošli. Autojuht andis korralik hagu ja kuskil 110 pealt käisin umbes 3 korda laes ära kuigi istusin nii, et olin nõjatunud ettepoole. Anna palus siis juhil vähe vaiksemalt võtta, et jõle ebameeldiv on nii lennata mööda autot. Tjehtud mõeldud, edasi liikusime tiba vähem raputades. Lineinajasse jõudes ootas meid ees väike vene külake. Leidsime üles ka mälestusmärgi represseeritutele, 2,5 m kõrgune rist väikese aiakesega ümber ja silidile oli kirjutatud ainult aastate vahemik (hetkel ei tule meelde milline). Tegime seal väikese peatuse ja vaatlesime seda lähemalt. Fotograaf pildistas ja filmis vahepeal. Klõpsisin ka tibake mälestumärgist pilte ja ümbrusest. Seletati veel eelnevalt Annale seal Arljukis, et otsigu üles me raudtee ülesõit, et seal neid küüditatuid tegelikult tol ajal maha võeti rongilt. Nagu hiljem selgus siis tol ajal Lineinajat ei eksisteerinud vaid oligi kogu see kant Arljuki nime all tuntud. Naljakas oli see, et raudteeülesõiduni oli asfalt ja siis pauhti mulla-kruusa põhjaga tee. Fotograaf pildistas seal veits ja läksime otsima koolimaja, kus pidime raamatukogu tädiga kokku saama.
Kool leitud hakkasime ootama. Koolimaja oli vähe väiksemat sorti, mõeldud umbes 150-le õpilasele. Kergelt lagunev aga muidu tundus enamvähem koos püsima. Praegu pidi seal olema kokku 25 õpilast. Hüva, tegime seal kõvasti suitsu ja ootasime. Tjotja prišla tšeres sorok minut ili tak. Ütles, et peab veel korra kodus ära käima ja siis tuleb 15 minuti pärast. Jasna.. jeshjo pakurim.. nitševo delat. Tädi oli ringiga tagasi ja avas meile raamatukogu. Kuna vaesekesel oli puhkus ja külalised tulid nii kaugelt ja etteteatamata oli ta tibakene närvis ja vadistas ilgelt kiirelt juttu. Rääkis kuidas kõik omalaajal oli seal olnud. Koolist edasi ja mäest alla kus praegu paistsid metsad olid olnud barakid, neist enam midagi alles ei olnud ja mets oli asemel. Rääkis ka kuidas see elu oli seal olnud ja mis toimunud jne. Seletas ka tiba seda Arljuki teemat lahti, et miks ja mismoodi jne. Ilgelt pikaks läheks see kui ma üritaks seda 20 minutit juttu siia kirja panna. Ajad olid olnud ühesõnaga karmid. Seal Lineinajas oli meeste laagrid ja paar km edasi oli naiste laager. Naised said paremini süüa aga meeste omas olid tingimused karmid. Laagrites oli kõiksugu inimesi.. niisama represseeritud kui ka vägistajateni välja. Kogu küla ümber on hetkel nende luid ja konte täis kuna maeti kuhu sai neid surnuid, surnuaeda eraldi ei olnud. Põhimõtteliselt umbes 500-st vist jäi elama umbes 20 heal juhul ja neid oli seal ikka vist tuhandeid koos. Külake ise on hetkel suhteliselt armetus olukorras, vene aja lõpus oli seal täitsa tore ja kõik toimis aga nüüd hääbub jälle. Tädike palus veel ema aadressi, et kui ta kunagi midagi leiab siis ta kirjutaks talle, ka see sai tehtud. Kuna meil hakkas kergelt kiire ja tädike ei suutnud kuidagi jutuvada ära lõpetada siis suundusime auto poole ja üritasime seda vestlust lõpetada. Sessuhtes oli kahju, et tegelikult oleks tahtnud kuulda veel aga seda juttu oleks jätkunud tundideks ja tundideks.
Reisi see eesmärk sai siiski täidetud ja saime teada põnevaid fakte ja asjaolusid. Kuigi jah Arljuki raudteejaama me ei näinudki aga nagu välja tuli siis polnudki sellel väga midagi pistmist kogu selle teemaga.

Tädikesega hüvasti jäetud hakkasime tagasi sõitma. Peast ei tea aga edasi tagasi tuli mingi 250-270 km kokku seda reisi. Autojuht Vitalik võttis vahepeal Notest viimast paaril möödasõidul aga pole hullu, ma arvan, et mina oma autoga oleks veel rohkem "kiireid möödasõite teinud" ja peale seda kui me Taaviga kevadel Pärnus Taibootal järgi käisime paneb mind suhtkoht vähe asju kõhu alt külmaks tõmbama kõrval või tagaistmel olles.
Anna läks kuskil linnas bussipeatuses maha ja jätsime temaga hüvasti, autojuht viskas meid hotelli tagasi ning kinkisime talle tänutäheks pudeli VT-d. Ta küll küsis, et za što eto aga siis ütlesime, et selle eest, et ta meid välja kannatas:). Nüüd ma siin istun.. naudin vaikselt VT-d ja kirjutan monoloogi kokku:P.

Räägiks veel loodusest tiba.
Loodus on siin sarnane meie Lõuna Eestiga või nagu meil mõnede kodanikega on kasutuses väljend Põhja-Lätiga (kõik peale Koset on Põhja-Läti ja kõik peale Rakvere on Venemaa:P; ja mul oli geograafia väga tugev koolis muideks:P). Künkalik ja veekogude pikitud. Asjad mis on teistmoodi on need, et metsad on hõredamad, enamuses lehtmetsad ning horisont on kaugemal (meil nii kaugel horisont ei ole, raske seletada kuidagi, võimalik, et lihtsalt optiline illusioon). Naljakad on lauskmaa keskel asuvad puude viirud (pole metsatukk vaid reas mingi trobikond puid lihtsalt). Loodus on omajagu künklik siin aga künkad on lihtsalt suuremad kui Põhja Lätis meil.

Kuna siin kommentaarides läks juba jutt päris põnevaks siis tänud muretsemast minu ja Anna või võimalike teiste pärast:P Niitore niitore niitore:D

Homne päev kulgeb vist nii, et töllame kuni kolme-poole neljani omapäi mööda Kemerevot ja siis läheme Komsomolskaja kontorisse ja sinna tulevad ajakirjanikud telest ja ka teistes ajalehtedest emaga vestlema (mina taaskord üritan ära hiilida, äkki Anna annab poliitilist varjupaika või midagi muud säärast:D). Õhtul mingi 8-9-10 ajal.. peast ei mäleta, läheb rong Novosibirskisse. Ülehomme hommikul peaksime seal olema.
Kuna täna põlv valutas ja Anna (taaskord Anna:D) rääkis, et homme sajab vist siis on see tuiamine küll veits nutune homme aga midagi pole teha lihtsalt, Annal ei ole meie jaoks enne kolme aega.

Vsjo, Konez, End, FIN. Kui midagi põnevat meelde tuleb eks siis kirjutan hiljem juurde.