Praha

Kahjuks pean küll ütlema, et KURAT KUIDAS EI VIITSI aga siiski. Peab meeldima ja suveks peab harjutama kirjakunsti natukene :).

Ühesõnaga Praha. Jõudsime hommikul sinna ja maabusime lõpuks ühte villasse. Uni oli raske ja täiesti ebapiisav aga päris õhtuni ka magada ei kannatanud. Ajasime kargu alla ja hakkasime plaane tegema. Otsustasime, et autoga ei lähe vaid sõidame linna bussiga. Hängime ringi, sööme natukene ja muidugi ÕLU!!!! See on ju seal odav ja seda tuleb kindlasti tarbida. Lahke majaprovva aitas meid transpordi valikuga ja suundusime bussipeatusesse. Piletit me ei ostnud kuna ei viitsinud, osanud ega tahtnud sellega seal bussis tegeleda. Huh, läks õnneks :) . Bussiga sõitsime lõpp-peatusse, kuigi oleks vist pidanud peatus või kaks enne maha tulema. Bussijuht muutus ühel hetkel natukene tõredaks ja nõudis, et me ka välja läheks. Hea küll .. saagu tema tahtmine siis. Jalutasime tuldud trajektoori tiba kesklinna poole tagasi ja suundusime metroosse.

Natukene vaidlemist omavahel ja saime selgeks, et umbes selle ja selle asjandusega peame kuskile sõitma. Metroo nagu metroo ikka, Moskva oma tekitas minu hirmu (et kuidas kurat see vene tehnika e. 5000 erinevat varuosa suudavad koos püsida ja sellise kiirusega ühes suunas veel liikuda) aga Praha ja Budapešti omad olid juba sellised eurovärgid, et sõidaks nagu trammiga Tallinnas.

Kõmaki ja vanalinnas sisuliselt me olimegi. Käisime veel valuutat vahetamas (Ungari mammonat oli tuhandetes veel aga saime ka korralikult lüpsi ja suurt tulu sellest ei tõusnud). Läksime siis ringi uitama mööda Praha vanalinna. Vanalinna osa on seal väga ilus ja mõnus. Natukene meenutab meie vanalinna isegi. Kahjuks on muidugi ka seal igapool selline korralik turistilõksu teema ja see veits häiris. Käisime ära ka kuskil kohalikus urkas söömas ja õlut rüüpamas. Oli teine üpris hää. Mõeldud tehtud, tehtud mõeldud oli aeg edasi tuiata. Üle kuulsa silla vanalinna vanemasse osasse minnes saime osa ka veemuusika festivalist. Päris kift oli, mingi hetk mängiti isegi Claydermani poolt kuulsaks mängitud Ballade pour Adeline-t ja Vanessa Mae Stormi (originaal vist Vivaldi teosena?). Kuna õhtu oli käes ja õues oli juba pime siis mõjus sealjuures kasutatud valguse mäng väga kiftilt. Terve see sild oli rahvast täis murdu ja aeg-ajalt tekkis hirm, et punt laguneb väga laiali ja kaome silmist üksteisel. K oli vahepeal kadunud perimeetrilt ja olin natukene mures, et peab hakkama selles rahvasummas kedagi otsima, korra oli ka Marko koos oma kaasaga kadunud aga silla teises otsas saime kõik jälle õnnelikult kokku. Arvestades seda müra fooni, mis seal oli siis võinuks olla väga võimalik, et telefoni lihtsalt ei kuule helisemas. 

Mis mind Praha puhul natukene kummastas olid sealsed kerjused, päris vastik oli vaadata kuidas nad kerjasid. Tagumik uppis, põlvili, otsaesine vastu maad ja käed õieli. Kuidagi selline väga ebameeldiv või pigem alandav vaade. Kuidas inimene ennast nii alandab, sellest ma aru ei saa. Mõnel oli koer ka kaasas kes kõrval lamas ja nägi suhteliselt surnud koera moodi välja. Imelik rahvas see tsehhide punt aga see selleks.

Töllasime kõvasti mööda Praha vanalinna ringi ja taaskord jälle mäe otsa. Vaade oli ilus, seal oli ka üks Kölni Toomkiriku moodi kirik, mida sai imetletud ja ka vist parlamendi vms hoone. Suhteliselt kõva valve oli seal. Heakene küll. Kas ma seda mainisin, et hommikuses udus olev Praha on meelierutav vaade (ja ei ole soovitav terve öö kuskilt sõita sinna :) )? Kindlasti soovitan ära vaadata, see annab asjale kuidagi veidikene teise hingamise.

Kuna kell hakkas juba jälle hilja peale kiskuma siis otsustasime, et otsime mõne butiigi, kus saame veel meeli erutada kohaliku surrogaadivalikuga ja niisama hängida. Üritasime küll koonrid olla ja odavat õlut leida sealt turismiurkast aga see ei õnnestunud. Lõpuks ütlesin, et võtame esimese suvalise koha ja teeme paar potti midagi kuna me võime paari kohaliku odavama õlle pärast siin veel tunde ringi tuiata ja tulemus on suhteliselt 0. Heakene küll, asutsime kuskile diivanibaari tüüpi loungesse sisse ja tegime paar õltsi. Meeleeolu muutus paremaks ja rahakott tühjenes. Aeg oli hakata hotelli poole liikuma kuna väsimus oli kontides ja öösel metroo ei sõida. Hääkene küll, hüppasime metroosse ja tegime esimese sõidu ära. Piletit jälle ei ostnud kuna julge hundi rind on haavliauke täis. Jõudsime siis vahepeatusse kus pidime teise rongi peale minema kui valjuhääldist öeldi, et nüüd tõmmake udu kuna viimane rong on läinud. Mis seal ikka siis.. kui nii siis nii. Natukene pettunud olime aga kes ei seksi, ptüi eksi see ei seikle. Urve oli meil õnneks kaasas ja asusime siis mõtlema välja kuidas me saame hotelli. Urve järgi oli sinna 8 kilomeetrit. Kõndimiseks nii ja naa.. natukene pikk tee aga alustasime vaikselt marssimist. Mingisugune hetk otsustasime siiski takso hääletada ja minna taksoga. Tingisime mis me tingisime aga 400 tugrikut läks ikka taksosõid maksma. Samas ei midagi hullu ka. 10 mintsa pärast olime juba ööbimiskohas. Tegime Markoga veel paar õlle ja kebisime magama.

Hommikul ajasime kargu alla ja läksime sööma. Taaskord nitsevoo värk. Süüa ja juua nagu muda ja hea ka :). Kurvatasime meie hotellitädi kuna algul ütlesime, et oleme 2 ööd aga välja tuli nii, et siiski otsustasime juba teisel päeval kodupoole sõitma hakata. Natukene oli tädi torssis ja pidime 48 euri eest tuba (seal sees oli ka hommikusöök!) maksma hoopis 52 jaurot öö. Ei hullu. Arvestades Itaaliat siis see oli ikka jumala muidu ja väga luks. Uurisime tädi käest ka, et kas ja kus võiks olla mõni suurem supermarket. Saime temalt juhised ja suundusime kõigepealt kohalikku Tescosse (poekett sealpool Alleuute).  Õlts 10 kohalikku (umbes 0,3 eurot vms, POOLMUIDU!). Olime nagu lapsed kommipoes, täis õhinat ja entusiasmi. Arutasime, et kurat, jätaks naised ja kola maha ja topiks auto õllet täis. Õnneks arutlesime sel teemal omavahel :), muidu oleks Markol vast olnud kiire käik supilt ja seksilt maha. Hea küll, oma kaks kasti ikka saime kuidagi pagaassi ära mahutatud ja suundusime seejärel sinna Hyper-Giga-Supermarketisse. Seal läks meil omajagu aega ja naised shoppasid. Meie Markoga chillisime niisama ringi, käisime võtsime veel paar õlut autosse ja käisime kohvitamas ja süüa ostmas. Ostsin emale ka miskit veintsi sealt. Paar energiajooki ka varuks, kuna olime otsustanud, et sealt sõidame otsa koju. Ja koju oli 1700 km.

Poole kolme ajal  päeval pühkisime Praha tolmu jalgadelt.

Oma mõtteis otsutasin, et tulen siia veel kindlasti tagasi ja isegi ehk samasse hotelli aga võtan rohkem aega siinviibmiseks ja teen ka rohkem taustauuringut.