Esktreemreis Lätti / Extreme trip to Latvia

Kuna jupp aega on olnud vaikus siis mõtlesin, et kirjutaks oma nädalvahetuse kiirreisist Lätti. Ekstreemseks võib seda pidada veidikene sellepärast, et 22 tunniga sai maha sõidetud 1361 km, ehk et väga palju.
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada algusest!

Reedel (13.05)  olin lõuna ajal mõtetes, et mida oma puhkusega veel teha ja mõned hetked hiljem välgatas mulle, et umbes aasta tagasi oli mul suur soov ära käia Riia loomaaias. Tehtud tehtud, mõeldud mõeldud. Lugesin natukene interneedusest loomaaia kohta ja hakkasin mõtlema, et kellega minna. Naiskodanikud andsid õnneks/kahjuks enamuses korvi kuna aeg ei sobinud ja tagantjärgi vaadates ei oleks saanud vist pooltki nii palju ära käia erinevates kohtades kui oleks teinud segareisi. Õhtuks oli selge, et sõber Marko on käsi ja hommikul 08:00 on start Tallinnast minul ja temaga kohtume Pärnus 10 ajal. Kuna ma ei viitsinud teda Haapsallu peale korjama minna siis oli see kõige lihtsam variant.

Ettevalmistusi väga ei teinud; Läti ju, mida ma sinna ikka valmistan ette? Taavi käest sai õhtul Garmin ära hiivatud kuna ma väga ei viitsi Riia linnas orienteerumisega kaardi järgi pead vaevata (olen küll korduvalt käinud seal seda va kuuendat varvast kasvatamas aga aja kokkuhoiu mõttes on lihtsam linnas GPSi järgi orienteeruda).

Öösel muidugi und väga polnud ja lugesin Ülo Tootseni sulest ilmunud Kahe Mere vahel ehk omal jõul läbi Venemaa. Kuna raamat oli kaasakiskuv (muideks soovitan lugeda) siis uneaega jäi umbes 4 tunni tuuri. 8:07 sain lõpuks autoga maja eest minema. Heakene küll, first target oli Laagri Statoil, startup kohvi ja purgsiga ja teele ma asusingi. Pärnusse jõudsime Markoga ühel ajal seega keegi kellegi taga ootama ei pidanud. Asjad minu autosse ümber tõstetud ja škodunja paak triiki täis lastud asusime teele Riia poole. Riiga sõit nagu Riiga sõit ikka, seal midagi erilist ei olnud. Riias panima käima ka Garmini ja valisime sihtkohaks Riia loomaaed. Kiirelt loomaaed üles leitud, ennast kuskile tasuta alasse ära pargitud läksime külastama erinevaid loomi, linde, konni ja muid mutu-putukaid.

Natukene pettumuse valmistas see, et meie koduvabariigi esindusloomaaed ehk siis Tallinna Loomaaed on suurem oma olemuselt ja seal on rohkem vaadata. Kuna me Markoga oleme juba aastakümneid tuttavad siis mingit peenutsemist ja hea mulje jätmist teha polnud vaja ja kappasime tunniga selle platsi seal läbi. Kirja-kaelakud said nähtud, krokoTill ka, karud, kaamlid jne. Troopikamajas läks fotoka objektiiv nii uduseks, et krokoTill jäi suhteliselt udusena pildile.

Helistasin vahepeal Teevile ja palusin, et ta googledaks Ignalina kohta sutsu kuna tarkpead nagu me oleme siis kogu IT varustus peale mobiili ja digifotokate jäi koju ilusti. Teevi guugeldas sutsu ja arvas, et tuumajaama ennast väga näha ei saa aga linna küll. Selvä. Kuna hommikusöök oli varajalt ja kered heledad otsustasime aja kokkuhoiu mõttes otsida mõne Jessburgeri või Statoili. JessPurger leitud ja purks ning friikad sisse aetud läksime statoili kohvi nõutama ja kaarti ostma. Kuna mul oli kuklas üks väike salaplaan siis tahtsin Lätit näha paberkaardi pealt, et paari asja vaadata. Eelnevalt olime Markoga just arutanud ka, et nii ka päris ei saa, et lähme Riiga varakult ja kell 5 õhtul oleme juba mõlemad omas kodus tagasi nagu oleks tööl lihtsalt käinud. Ei, midagi peab ikka veidi veel vaatama ja kes meid ikka usukus, et me kuskil mujal kui loomaaias käisime. Vanalinn oli meil mõlemal nähtud ja muud vaatamisväärsused ka. Lisaks noh.. kaks meest käsikäes vanalinna jalutama? Lätlased ei pruugi mõista lihtsalt ja selline teema oleks pigem mõne meela (apla) tütarlapsega tunduvalt mõistlikm ette võtta.

Statoilist kohv nõutatud asusime kaarti uurima. Panin näpu Zilupe peale, mis peaks olema piirlinn või küla Venemaaga. Heakene küll, mida paremat ikka teha on pilvise laupäevaga kui ringi sõita. Arutasime asja ja parim idee oli see, et sõidame Zilupesse ja sealt mööda piiri äärseid külasid Valgevene piiri äärde välja ja sealt Daugavpilsi, kus mõtlema mida edasi teha, kas jääda ööbima, sõita Ignalinasse kohe või alustada tagasisõitu.

Kohe alguses Riiast välja sõites läksid meie arvamused Garmini GPSiga lahku. Soov oli sõita mööda E22 otse Jekapilsi ja sealt edasi aga kodanik GeePeeSS juhatas meid hoopis mujalt (kiirem tee? my ass). Pärast mitmeid teeremonte vaatasime Riias hangeldatud Baltikumi kaarti ja avastasime, et GeePeeSS juhatab meid teist teed pidi. Lisaks avastasime ka, et gps-u laadija on osaliselt poolik, ehk, et paar olulist juppi on kaduma läinud. Viisakas ja sõbralik sõimukõne Taavile ja jätkasime teekonda. Saigi ju kaart ka ostetud ja vanakoolimehed nagu me oleme ei armasta me kumbki väga gpse vaid pigem on alati ägedam paberkaarti kasutada.

Tegime väikese peatuse Daugava ääres olevas Kabina-s ja tõdesime fakti, et päris lai jõgi on see lätlaste au ja uhkus Daugava. Kuna kihk oli suur näha Vene piir ära siis kimasime edasi mööda juba siis kaardi järgi otsitud õiget E22-te. Vahepeale jäid tööstulinnad nagu Jekapils ja muud pilsid. Maastik muutus juba päris huvitavaks ja teed kehvemaks. Mida lähemale piirile jõudsime seda väiksemaks numbrid läksid siltidel kus oli juurde kirjutatud Moskau (Moskva). Lõpus olime vist ca 670km kaugusel Moskvast. Tegin peas kerge kalkulatsiooni ja ca 8 tunniga oleksime viisade ja muude asjade kokku langemisel olnud Moskvas ja sealt oleks võinud juba huvitavatesse kohtadesse edasi põrutada. Mõttena ju kaunis aga auto oleks olnud vale + aeg + raha+ muud asjad, mida hetkel võtta polnud sedatüüpi reisi jaoks.
Arutasime teel olles ka Markoga, et oleks passid kaasas siis oleks võinud ideeliselt ka Valgevenesse sõita aga kahjuks polnud passe ja asju kaasas.

Ajaliselt hiljem kui planeeritud jõudsime Zilupesse ja enne "külla/linna" jõudmist hakkasid silma juba veokite järjekorrad. Sõitsime külast kaarega mööda ja jõudsimegi Vene piirile. Rekkade järjekord kilomeetrite pikkuselt looklemas tee ääres. Sõidukite järjekord oli ca kilomeeter. Päris piiripunkti juurde ei hakanud ronima kuna sinna ei saanud autoga ligi ja vihma sadas ning jalutamise idee väga roosilisena ei tundunud.

Piir vaadeldud, Venemaa õhk hingatud (läbi Läti filtri) hakkasime kaarti uurima, et kuidas mööda piiri äärt edasi sõita. Vaadeldud ja korragi ekseldud leidsime õige teeotsa kätte (olime teel piiri äärde sealt korra enne piiri ka mööda sõitnud). Kaardilt vaadates tundus, et tee on kruus/asfalt lõik-lõigus ja nii oligi. Vahelduva eduga oli kruusatee ja siis vahepeal asfalt. Kruus oli isegi paremini sõidetav kuna polnud nii auklik kui see jube asfalt.

Maastik oli täitsa lahe. Suhteliselt künkalik aga metsi ei olnud väga palju. See-eest oli väga mõnus maastiku vaade ja kuna tee jooksis rohkem küngaste peal siis kastesed ja uniselt udused orud andsid väga kena vaate kokku. Palju veekogusid lisasid sinna ansamblisse omajagu jumet. Talud ja muud säärased ehitised olid rohkem kividest tehtud (Riia pool olid enamuses puumajad) ja vahele oli pikitud ka paneelmajadega õnnistatud külasid. Küla küla haaval liikusime mööda piiriäärset ala Valgevene piiri poole. Vahepeal peatudes ja pilti tehes ning lihtsalt kaarti uurides. Peaks mainima, et piiri ääres on väga palju venepäraseid kohanimesid ja vähem läti päraseid.

Kuna kell hakkas õhtusse tiksuma seal miljööväärtuslikul ja romantilisel piiritsoonil siis mõtlesime korra ka päeva lõppu jäävat tegevuskava. Leppisime kokku, et sõidame Daugavpilsi välja ja äkki otsime sealt ööbimiskoha ja pühapäeval kulgeme näiteks Leetu Ignalinasse, Vilniusesse ja Siauliai külje alla Ristimäele. Aga kahjuks nii roosiliselt ei läinud.

Jõudsime parasjagu Dogdasse kui uurisime kaarti ning mõtlesime, et mis kaudu sõitma peab, P52 tee oli vahetunud P55 vastu. Vaatasime, mis me vaatasime ja leidsime, et kui tahame Daugavpilsi jõuda normaalsel ajal siis tuleb piiritsoonist lahkuda (piiritsoon on tavaliselt 10km laiune mõlemal poolel piiri) ja sõita Dogdast suunaga Kraslava peale. Arutlesime nime üle ja lootsime, et seal on ka mõni krasavitsa äkki meid ootamas. Suund selge ja teele. Jõudes Kraslavasse ja sealt Daugavpilsi poole keerates sai jäädud rooli taga juttu vestma Markoga ja kohe sai ka see ära karistatud. Järsku läks teisel pool teed oleva politseiauto uks lahti ja üks kodanik jooksis sauaga ette. Selge, nägin ise ka, et olin sutsu patustanud, lootsin ainult, et üle mingi 20 km/h vaid vähem. Pidasin kinni ja laskusin politseinikuga vene keeles suhtlusesse. Vabandades ilusti ja sain teada, et radar näitas 68 km/h 50 alas. +-3 ehk, et 15 üle. No okei, ega ise olin loll. Dokumente otsides autost ei leidnud ma kahjuks üles auto kindlustust tõestavat paberit ja siis läksid alles asjad huvitavaks. Politseiniks luges mulle sõnu peale, et esiteks ei olnud mul passi kaasas (tema arvates ID kaart ei olnud reisidokument) ja et kindlustust tõestavat rohelist kaarti ei ole see on ikka väga paha ja võrdub ilma kindlustuseta sõiduga ja kas ma ei mõelnud kui ma hommikul sõitma hakkasin sinna. Ütlesin ausalt, et tõesti ei mõelnud ja kuna piiriäärsesse alasse tuleku idee tuli alles peale Riias loomaaiast käimist siis jah.. olen süüdi mõtlematuse pärast. Küsis ka, et millal ma uuesti plaanin tulla kuna seaduse järgi peaksin ma otsuse kätte saamiseks kuu aja jooksul samasse kohta tulema kelle juristiktsioonis meid kinni püüti. Ütlesin, et kolme kuu pärast on plaanis uuesti Lätti tulla ja seepeale jäi onu natukene mõttesse.

No heakene küll korjas dokumendid kokku ja ütles, et läheb oma autosse ja kutsub kui vaja.
Arutasime Markoga, et palju meil sulli kaasas on, saime kahepeale kokku 45 euri, et kui raha tahavad (kuna jutt oli jube pikk ja venitav), et pakume. Kuna ma ise väga altkäemaksu pooldaja pole ja mind hakkas lausa huvitama, et mis siis saab ja kas ma suudan pääseda jutuga siis jätsime selle plaani selleks ajaks kui küsitakse otse. Meil lasti praadida pea pool tundi autos. Ootasime ja ootasime. Siis ühel hetkel kargas politseinik autost välja koos mapka ja dokumentidega ning tuli meie juurde. Seletas pikalt laialt, mis kus mida tähendab ja andis mulle ka vastava telefoninumbri kuhu helistada ja leppida nende pealikuga midagi kokku, et ehk saan kindlustuse poliisi saata faksi või emaili teel. Nüüd tuleb siis oodata päevake ja seda teha.

Raha me pakkuma ei hakanud ja hoidsimegi 45 euri kokku:). Sõites oma sihtpunkti poole arutasime Markoga, et vaatame mis Daugavpilsis toimub, kui väsimus peal otsime öömaja või hakkame tagasi sõitma kuna uuesti kohtuda poltiseinikega sel teemal kas Leedus või Lätis ei tahaks kuna siis on trahv ka kindel.

Hilisõhtul jõudsime lõpuks kauaoodatud Daugavpilsi. Sõitsime läbi linna ja nägime paar vaatamisväärsust ära. Kuna kere oli hele siis otsustasime, et kinnitaks keha kuskil Statoilis ja täiendaks kohvi ja energiajoogi varusid ning mõtleks edasi. Kuna kell oli juba 10 peale tiksunud ja tuju natukene ära selle kindlustuse poliisi pärast siis otsustasime, et sõidame tiiruga läbi linna ja asume koduteele, et noh.. hommikul oleme 4 ajal kindlasti juba Tallinnas. Vahepeal sai uuritud paari kodaniku käest, et kas oleks võimalik saada kuskile Pärnusse ka linade vahele või suisa kaissu puhkama aga see lootus kahjuks kustus. Samas tahaks tänada seda toredat neiut kes oleks olnud lahkelt vastu võtmas meid aga kahjuks ei viibinud ta Pärnus lihtsalt.

Linnast välja jõudes kinnitasime keha oma maitsva Statoili võileivahunnikuga ja turgutasime meeli kohvi ja energiajoogiga ning üritasime Daugavat soojaks pissida (ei õnnestunud!).

Kuid siis hakkas suur rõõm peale, udu ja mitte just tagasihoidlik. Kuna tee oli natukene võõras, kiirust ületada ei olnud soovi ja ei oleks ka väga julgenud tänu sellisele udule siis võtsime rahulikult ja kulgesime 90-100 vahele. Kilomeeter kilomeetri haaval hakkas Riia meile lähemale jõudma. Vahepealsed suitsu ja põie peatused natukene virgutasid meid aga uni oli päris korralik juba mõlemal. Kuna alati on hea ennast motiveerida siis leppisime kokku, et kui jõuame Riiani siis vaatame mis edasi teha, kui uni väga julm siis keerame paariks tunniks autos magama.

Õnneks ei pidanud me sõitma läbi Riia vaid ümber Riia ning kohale jõudes Riia ringteele polnud veel häda midagi, silm oli kergelt ruutus aga sõita kannatas ja alles 15h oli sõidetud ka. Vahepeal korraks käima aetud Garmin arvas, et jõuame Pärnusse kell 03:50, ta ei valetanudki, tänu peatusele Salackrivas jõudsime 04:00. Lootsime, et udu on Daugava kaasmõju ainult ja Riiast edasi udu ei ole aga võta näpust. Peale Riiat oli udu konstantselt ja mida piirile lähemale jõudsime seda tihedamaks läks. Viimased 30-40 km lasin lihtsalt tuima näoga põhimõtteliselt telgjoone järgi minna kuna üle 2-3 meetri ei näinud midagi. Kirusime ja vandusime, et raudselt on Salackriva kaugemale viidud, et kuram peaks juba ju olema kui lõpuks läbi udu hakkasid paistma mingid tuled ja möödusime asula sildist. Tankimine ja kohv bensujaamast ning edasi. Piirini oli jäänud oma 10 versta. Tiksutasime selle 10 versta ära ja jõudsimegi kodumaale (piiril oli suurt reklaam Welcome to AleCoq Country!).

Järgmine siht oli Pärnusse jõuda ja siis edasi vaadata, udu kuram ei tahtnud kopika eestki taanduda ja lasimegi rahulikult nagu siilid udus mööda maanteed, üks lätlane oli mõnda aega veel sabarakuks ka.

Pärnusse jõudsimegi kell 04:00. Sõitsime sinna kuhu oli Marko auto hommikul jätnud ja arutlesime, et mis edasi. Kuna õues hakkas valgeks minema siis vaatasime, et juu jääb, tema sõidab Haapsallu koju ja mina Tallinna, et valges enam nii magama roolis ka ei jää.  Ajasime Marko kabinetil otto tüüpi bensiinipõletuskambri käima ja sõitsime mõlemad eri suunda.

Erilise "naudingu" pakkus Pärnu ringtee mulle, šikaane täis nagu vana kurat tänu ehitustöödele. Mehed ma ei saa aru miks te audru ringrada ehitate??? Korralik rinka endal ümbersõidu najal olemas, oma 10 šikaani, tehke korralik tagasipööre ka juurde ja natukene veel ning ongi olemas Pärnu äärelinnas oma ringrada!. Vähemalt äratas see veidikene üles ja ülejäänud tee Tallinasse sai nö vastu hommikust valgeks minemist rahulikult sõidetud. Koju jõudsin 5:52, Marko vast pool tundi varem kuna tal oli 110 versta ainult sõita.


Võtaks kokku ka numbrites kogu reisi.

Üleval oldud aega 22,5h
Sõidetud 1361km
Keskmine kiirus 73km/h
Roolis oldud aeg 18h40 minutit
Küttekulu 5,5l/100 km
Start 08:07 ja finiš 05:52
400 km tihedas udus sõidetud.

Esialgu kõik! Eks ma parandan ja täiendan kui olen umbes kolm korda üle lugenud oma jutu.

---------------------
Po angliskomu:)

I will transalte it tomorrow :)