Novosibirsk teine päev

Nagu öeldud siis eelmine õhtu lõppes suhteliselt uduselt. Kui ma esimest korda 10 ajal hommikul silmad lahti sain ei olnud olu üldse kiita. Kes kurat käskis nii palju juua eelmine õhtu? Kohv joodud hakkasin raamatut lugema. Volodja pidi meiega ühendust võtma pühapäevase kultuuriprogrammi asjus. No umbes 12 ajal ta helistaski ja ütles, et me tuleks kella 1-ks teatri juurde kesklinna (teater mis meenutas oma kujult laeva). Sai veel veidikene pohmeletud ja kuskil poole 1 ajal liikuma hakatud. Tädi retseptsioonis ütles, et see koht ei ole kaugel ja võib minna trammiga (8 peatust). Arutasime emaga korra teemat ja jõudsime mõttele, et aga läheks hoopis jala. Ne daleko ei tohiks ju väga kaugel olla. Vale ! Ne daleko oli umbes 50 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Panime mööda tänavat siis jugama. Sihiks oli trammitee ja mööda selle äärt me siis jalutasimegi. Väljas oli 32 kraadi sooja, kerge pohmakas, vesi oli otsakorral. Vahepeal läks juba päris huvitavaks ümbruskond ja sattusime kuskile metsavahele trammiteed pidi jalutades. Metsavahe küll tegelikult tähendas otselõiget kesklinna. Kella 1 asemel jõudsime sinna teatri juurde pool 2 aga meie võõrustaja ei olnudki väga nördinud.

Teatri ümbruses toimusid Vene laulja Võssotski mälestusüritused. Natukene tuiasime ringi seal, kuulasime muusikat, vaatlesime Võssotski kuju ja siis arvas Volodja, et läheme kuskile kohvikusse. Mulle täitsa sobis kuna kurk oli kuiv nagu Sahara kõrb ja kraani juurde pääsedes oleks vist tõmmanud pool Novosibirski veevärki vaakumisse nagu parematel pohmakapäevadel Tallinnaski juhtub, et kui Ülemiste juures suure vaakumi tõttu jälle tihendi ära tõmbab veevärgis ja pool Tallinnat veeta jääb siis on selge, et Pajulal on pohmakas.

Välja valitud kohvik oli sama kus me Andreiga kohvi joomas käisime eelmine päev. No istusime lauda, valisime söögiks Musulmani unistuste vallast lambaliha salsõki ja muud sarnast värki. Volodja kohe, et noh teeme õlut, no davai. Hea külm õlu ei tee kunagi paha. Mõne aja möödudes hakkas Volodja peale käima nagu Vene valitsus, et aga äkki ma tahan ikka viina ka. Tund aega pidasin vastu aga siis loobusin, no heakene küll teeme siis ühe pooliku, mis seal ikka. Väljas oli küll palav ja viinaurusena oleks suht nõme olnud mööda linna tuiata. Sai veel teine õlu ära joodud ja siis viina kallale asutud. Õnneks sai ka kõvasti lambaliha söödud ja muud manti, mis pehmendaks lööki. Kell 4 päeval saatsin Taavile sõnumi, et krt kell on 4 ja ma olen juba parajalt täis (korra hakkas normaalselt sarve), kuhu see kõlbal. Niipalju ma siiski suutsin vastu punnida, et Volodja teist viina ei tellinud ja kuskil viie ajal kui olu oli juba tahenenud siis veenasime Volodjat, et me tahaks suveniire osta ja niisama ringi tuiata. Volodja oli õrnalt pettunud, et me rohkem juua ei taha aga siis arvas, et pühapäev tõesti ja kuna meil oli vaja hommikul kell pool 5 tõusta siis mõte on mõistlik. Suundusime kesklinna ühte supermarketisse, et sealt koju toomiseks natukene viina osta ja mingit muud träni. Viinad ostetud surus Volodja mulle peale, et ta ostab mulle kohalikku õlut õhtuks (et saaksin kohaliku õlle ka ikka ära maitsta; poes müüdi lahtist õlut, lasti 2 liitrisesse plastmass pudelisse ja selle eest sai kassas maksta). Peale arutelu, et mitu pudelit ta mulle kingib jõudsime arusaamale, et ühest on küll ja veel, alguses tahtis 3 pudelit mulle kinkida.

Viinake ja õlleke ostetud suundusime suveniire jahtima. Pood asus selle ooperiteatri vastas üle tee. Nagu ikka selline paras pudi-padi-pood. Külmkapi magnetid ja muu mant ostetud ütles Volodja, et juhatab meid trammi peale. Trammipeatus oli üle tee ooperiteatri taga, mingi hetk läks Volodja sinna ooperiteatrisse ja kadus. No mis seals ikka juu ei ole siis sedatüüpi mees kes tahaks väga hüvasti jätte. Ootasime trammi vaikselt ja mõne hetke pärast see tuligi. Trammid on siin ikka päris jubedad aga noh karastunud nõuka aja inimestena on elus nii mõndagi nähtud. Kui tramm liikuma hakkas siis lõi mu sisemine GPS häirekella, et see ei saa õige suund olla (trammi number oli õige). Läksime siis küsima, et kas see sõidab Oktaberski Rõnoki suunal või mujale, mingi tädi ütles, et just teises suunas sõidab. Õnneks oli järgmine peatus kohe tulemas ja seal sai siva maha mindud ning teisele poole suunduvasse peatusesse astutud. Tramm oli ka kohe võtta (trammide tihedus on jumala müstiline, iga 3-4 minuti tagant sõidab sama liini tramm). Trammipilet maksab seal samapalju kui rongijaamas WC kasutamine ehk 11 rubla nägu. Pilet konduktoritädi käest ostetud hakkasime hotelli poole tiksuma. See 10 peatusevahet võttis aega umbes 20 minutit. Hotelli jõudes pistsin oma kingituse külmkappi ja avastasin, et interneedus on tööle hakanud. Kui õlu oli piisavalt külmaks läinud sai seda vaikselt trimbata ja Kemerovo viimase päeva sündmusi blogisse üles täheldatud, kuna ärgata oli vaja varakult järgmine hommik siis kuskil 11 ajal lugesin veel paar lehekülge raamatut ja keerasin magama ära.