Niisiis! 1700 km korraga maha sõita, see on katsumus igaleühele, kes autoga trippimas on käinud. Mina võin öelda, et tehtud tehtud 2011. Teistele ei soovita.
Heakene küll, tõmbasime Prahast minema, järgmine sihtpunkt oli Kutna-Hora pealuude kirik. Soovitan sinna kindlasti minna, väga omapärane koht. Jõudsime sinna mõne tunni pärast. Sõit sinna oli suhteliselt igav nagu ikka, palju liiklust ja paras venimine.
Kutna-Hora kirik oli aga midagi teisest maailmast. PS. Seal oli ka eestikeelne guide täitsa saadaval. Kohe küsiti, et kas vene keelne või eesti keelne. Meeldiv üllatus meie reisiseltskonna jaoks. Väga viis. Vaatasime neid luudest moodustatud püramiide, vappe, lühtreid jne. Väga muljetavaldav ja veidikene õõvastav aga mitte väga palju. Olin kursis sealse värgiga natukene kuna kodanik Taavi oli seda paar aastat enne mind juba külastanud. See maagiline koht külastatud asume teele Poola vennasvabariiki. Järgmiseks sihtpunktiks oli Auschwitz. Jawohl meine Herren, Auschwitz!
Teele jäid täitsa tuttavad kohad nagu Olumouc ja Ceski Tešin. Kuna me olime sealt juba läbi sõitnud teistpidi siis oli tee tuttav. Kimasime ja kimasime kuni jõudsime Poola välja. Ühel hetkel keerasime kiirteelt ära ja suundusime Auschwitzi poole. Jõudsime kohale päris hilja ja kahjuks oli muuseum juba seks päevaks suletud. Viskasime natukene ebasündsaid nalju ja mõtlesime, et mis edasi. Vaatasin muuseumist üle tee ja nägin mingit söögikohta kuhu oli kirjutatud: Grill, burger, breakfast. Väike mõttepaus ja sündis minu poolt lause: Ahjusoojad pirukad otse Auschwitzist. Üldiselt oli see suhteliselt imelik ja sittade tänavatega küla. Sõitsime sealt edasi Birkenau poole, mis oli teine konsentratsioonilaager seal piirkonnas.
Jõudsime Birkenausse suht kähku kuna see ei ole sealt üldse kaugel. Päris sisse tuiama ei läinud kuna oli sulgemisaeg. K küll läks ja jalutas seal ringi ja sellest tuli väike jama kuna tekkis hirm, et äkki panevad uksed kinni ja ta ei saagi sealt minema. Minu jaoks oli Birkenau küll huvitav aga see energia väli, mis seal oli tekitas minus väga ebameeldivat tunnet. Väga negatiivne, raskesti talutav ja rusuv energia kuidagi. Mida kiiremini me sealt minema saame seda parem.
Saime siis sealt pimeduse saabudes minekut. Edasi ootasid meid ees juba tuttavad teeremondid enne Warssavit. See oli üsna tüütu ja igav sõit. Sõidad koguaeg kellegi perses 70nega. Seekord õnnestus mul ka vahepeal natukene trikitada ja vahepeal lihtsalt julmalt 110-ga sõita teistel eest ära. Üldiselt jah.. suhteliselt tüütu ots. Kui poolakad päeval julgevad mööda neid kiirteid kihutada siis pimedas enam mitte. Mine tea milles asi. Kuna meil oli pikk sõit ees veel siis andsin korralikult laba, kohati isegi natukene liiga kiiresti. Kui oli võimalus siis käis spido seal 150-170 vahele. Warssavisse jõudes tegime peatuse siinpool Alleuutide esimeses Statoilis ja oi milline rõõm oli seda lurri seal luristada. Tsiteerides omaaegseid Rama margariini reklaame siis: Lapsepõlv tuli meelde. Ees ootas meid veel ca 1000 km sõitu.
Tegime väikese pausi seal Statis, energiajook+kohv+varuks energiajooki. Jalad kiskusid krampi vahepeal ja pidin natukene liikuma. Olen aegade jooksul kogenud, et kui jubedalt laba anda siis ca 700 km sõidu järel peab tegema natukene ringi tuiamist, kuna mitu päeva jutti pikkasid otsasid hakkavad jalgadele mõjuma. Hea küll... jalad lahti käidud ja edasi. Leeduni oli veel jupp maad ja seekord otsustasime minna Bialystoki kaudu, mis oli hea mõte. Kiirteed oli pikemalt (teisel teelõigul oli kiirtee remondis ka peale selle) ja sai rahulikumalt sõita. Enne Bialystokki muidugi olid teeremondid aga see mind väga ei morjendanud. Enne piiri sain ka kuskil kiiruskaamerasse sisse kolkskti. Vahepeal kuskil kella 4 ajal hakkas juba asi kiskuma sinna kanti, et ei suutnud enam keskenduda hästi sõitmisele ja pidime mitu pausi lihtsalt selleks tegema, et teha üks suits ja natukene värsket ja jahedat õhku sisse hingata. Teised magasid vahepeal ja vahepeal olid üleval. Ja siis saabus aovalgus. Olime jõudnud peaaegu Leetu juba. Jee.. koduni on sealt ju ainult kiviga visata. Raskeim osa oli tegelikult läbitud (Poola). Kõmaki piirist üle ja juba paljudele tuntut piiriäärsesse Statti kohvi ja energiajoogi järele. Varahommikune (umbes poole 7ne) tõusva päikese ja udulooriga kaetud Leedu oli mõnus. Vaatamata vahele jäänud ööst andis see suts energiat juurde (või oot oli see manustatud kohv ja energiajook?). Mina kui vana päikesetõusukummardaja tegin ka paar klõpsu oma fotomasinasse.
Väike purks ka söödud asusime edasi sõitma. Sihtpunktiks oli Kaunas-Panevešis teelõik ja sealt juba edasi Riia. Kuskil piiriääres tegime ka Soomlasi toetava tankimispeatuse (Neste) ja uhasime edasi. Jõudsime Riiga hommikupoolikul, olin juba suhteliselt otsas omadega ja mõtlesin, et äkki siiski ei sõida Pärnuni välja, vaid vahetame juhte. Kuna Riia ümbersõidul olid teetööd ja ummik siis see tunne aina süvenes. Mingisugune hetk tekkis aga korralik hasart, et kurat kaua ma suudan sõita. Piir aina lähenes ja lähenes... Mein Heimat!!! Kodumaa kodumaa.. jalg muutus ikka vahepeal hulga raskemaks kui võiks aga noh.. me polnud ainsad. Enne piiri kuskil peatudes sai ennast natukene värskendatud ja sõit võis jätkuda. Salackriva, piir.. Welcome to Alecoq Country silt.. jess.. Pärnu pole enam kaugel... i can make it. And i did! Jõudsime õnnelikult Pärnusse ja panime maha K ja B. Meie lahkumine oli selline eestlaslik.. noh okei.. tšau, nagu ikka. Kuna ma olin sõitnud jutti 1700 km siis istus Haapsallu sõiduks rooli Marko kuna otsustasin õlle lahti kookida ja kõik persse saata. Nii oligi.. jube imelik oli küll kõrvalistmel olla aga õlu maitses hää:). Kirusime ja vandusime mingite diplomaatide taga, et kurat sõitke kiiremini. Juba olime Lihulas ja sealt oli Haapsallu ainult 56km, võrreldes eelmise päeva lõunaga oli see tunduvalt vähem ja siiski juba Lääne Maakond.
Jõudes kodulinna leppisime Markoga kokku, et teeme õhtul paar õlut. Lootsin, et jõuan oma reisidentsi, teen kaks õlut ja jään magama. Aga noh.. mida ei tulnud oli uni. Arvuti lahti ja nii see värk läks. Marko tuli paari tunni pärast (ise oli ka lootnud, et magab aga ei miskit) ja otsustasime Tšehhist toodud õllevarud ära juua. Mõeldud tehtud ja nokkisime kella 10neni õhtul nagu kaks tuvi sihvkapaki kallal. Kell 11 õhtul kukkusin ma kolksti kokku oma voodis ja ärkasin järgmise päeva 12 ajal. Välja puhanuna ja juba täitsa heas tujus.
Seiklus oli läbi saanud.
No comments:
Post a Comment